Ostrava, saatmine ja saabumine

Neljapäeval tuli portugali sellidel hea mõte minna nädalavahetuseks Ostravasse. Nii rentisime reedel auto ning seadsime suuna sinnapoole. Algselt plaanisime küll päeval kell kaks sõitma hakata, kuid auto saime renditud alles kolmeks ning minema saime lõpuks alles viiest. Samas on reedel viiest kõik kusagile minemas ja nii istusimegi paar tundi kiirteel ummikus, enne kui päriselt sõitma saime hakata. 

Kiirteed on Tšehhis iseenesest ägedad, saad kogu aeg  130ga sõita, ainsaks jamaks oli meie rendiauto, mis oli nii nõrk, et mäkke sõite oli tunne nagu tuleks autole jalaga hoogu juurde lükata.

Igatahes jõudsime natuke enne südaööd kohale. Tee peal olime teinud poe- ja söögipeatuse nii et saime otse peotänavale suunduda. Ostravas on huvitav ööelu- seal on üks pikk tänav, mis on täis baare, klubisid, söögikohti ja kõike mida korralikuks väljas käimiseks ette kujutada võib. Nii alustasime ühest otsast ning hommikul kella viieks olime tänavale kaks ringi peale teinud. Samas ei olnud seal eriti välistudengeid ning seetõttu ei tulnud ka mõne mehe rahvusvallutusplaanidest suurt midagi välja. 

Nii suundusime hommikul endiselt viiekesi auto poole, et magada. Autos magasime selle pärast, et keegi arvas, et hostelit on mõtetu rentida ning ilmselgelt mahuvad viis kutti ühte kribusse Daciasse magama. Nojah, mina sain endale juhikoha ja sain vist kõige rohkem und- nii viie tunni jagu. Ülejäänud magasid poolest tunnist paarini.

Viimase tõttu olime laupäeval hommikul kõik väsinud ning autos oldud öö mõjul soovisid kõik peale minu hostelisse minna ja ka teiseks õhtuks Ostravasse jääda.

Nii ei jäänudki mul muud üle kui nõustuda ja hostelit otsima hakata. Andre leidis küllaltki ruttu hiltoni või meritoni vms hotelli, kust sai aadressi suhteliselt odavasse majutuskohta. Sõitsime sinna kohale ning see hostel sarnanes hruštšovka tüüpi majaga, lisana olid esimesel ja ka teisel korrus akende ees trellid.  Ahjaa, maja ise asus keset tühermaad. Õnneks piisas sellest vaatepildist kõigile ning juba veerand tundi hiljem sõitsime Praha poole. Teel tegime lõunapeatuse ning õhtul seitsme paiku olime juba kodus.

Ees ootasid meid suhtelisel närtsinud nägudega ühikakaaslased. Nad olid otsustanud lõuna ajal grillima ja pidu pidama hakata ning õhtuks olid nad kuumast ja mõõdukast alkoholist päris pehmed. Aga samas saime neile suhteliselt ruttu elu sisse, mängisime ühe mängu battleshots’i ning siirdusime keskööl jõe äärde peole. Iseenesest ei olnud seal suurt muusikat ega ka mingeid etteasteid, kuid mingil kombel oli seal väga palju tuttavaid tegelasi ning nii saabusin sealt koju alles varahommikul.

Pühapäeval otsustasin minna jooksma, et enda jaoks natukenegi midagi kasulikku teha. Ja ega ma suurt muud tarka see päev ei teinudki, vist pakkisin mõned riided suurde kohvrisse.

See-eest esmaspäev algas päris reipalt- käisin taas jooksmas, siis käisin poes ning varusin kodustele viimiseks magusat ja alkoholi kaasa ning tagatipuks korraldasin õhtuks endale ära saatmise. Kukkus välja nii et tegime mitmekesi koos söögid, igal olid endale meelepärased joogid ning üldiselt veetsime enamuse õhtust ühika köökbaaris. Ja see kõik oli küllaltki meeleolukas, sest kesköö paiku nõuti nii minult kui ka minuga samal päeval lahkuvalt slovakilt kõnet.

Kogu see üritus kulmineerus sellega, et läksime klubisse ning sain sealt koju alles teisipäeva varahommikul. Naljakal kombel ootasin bussi taas ülikooli peatuses. Viimasel kuul olen iga kord seal olles mõelnud, et see on nüüd see viimane kord siin olla- see kord siis oli tõesti viimane.

Ülejäänud päeva peale ärkamist kulutasin asjade pakkimisele/surumisele autosse ning õhtul läksime viimast korralikku kõhutäit võtma. Selleks suundusime ühte kesklinna restorani, kus sõime end kõigest nii täis, et järgmine toidukord oli  minu jaoks Varssavis.

Õhtul ühikasse naastes ootas mind seal ees enamus koridorirahvast, kellega istusime Adriani toas üheni öösel, et võtta minu ja Viktori lahkumise puhul paar pitsi ning lubada pühalikult, et teeme viie aasta pärast kokkusaamise. Eks näis seda kokkusaamist, aga kindlasti jään ma neid selle ja neide seal taga igatsema.  Igatahes suundusin ma ühest magama. Samas ei tulnud mul kohe uni ning kuulsin, et ülejäänud hakkasid koridoris jalgpalli mängima. Nii läksin tunni pärast köögist vett võtma, samas kuulsin, et äkitselt oli mäng ära lõppenud ning koridoris käis kõva seletamine.

Toast välja astudes avanes mulle järgnev pilt: meie kõigi suur sõber- tumeda naha, prillide ja alati vingus näoga araablane, sesis paljajalu keset koridori, pikk kokanuga käes ning seletas midagi väga kiirelt ja vihaselt Adriani, Miša ja Viktoriga. Ülejäänud olid koos palliga taganenud trepile ning jälgisid seda mängu mõtlikult pealt. Tuli välja, et et meie sõbral oli iga õhtusest kaebamisest registraatorile villand saanud ning see kord otsustas ta oma veenvust näidata noa abil. Samas nägi ta seal paljajalu ja magamisriietes suhteliselt jobu välja ning ega ta õiendamine ka midagi paremaks ei teinud. Eriti jaburaks teeb kogu loo asjaolu, et meie sõber on lausa doktorant ja ammune ühika elanik- ei tea kas ta enne ka kedagi pussitanud on? Igatahes  lõppes jalka küll peale sõnavahetust ära, kuid pärast kuulsin, et rahvas oli ikka hommikuni üleval olnud ja juttu ajanud. Mina sain aga selle mälestusega väga hea une ja ärkasin järgmisel hommikul kaheksast, et koos Kaiaga Eesti poole sõitma hakata.

Ja umbes sellel hetkel, kui olin oma hommikuste toimetustega poole peal, helistas mulle Kaia, et öelda, et ta ikkagi ei tule minuga ja jääb veel nädalaks Prahasse. Aga et mul teel igav poleks, andis ta mulle seltsiks kaasa oma spordikoti. Samas ega see sõit nii hull ei olnudki, lihtsalt natuke igav oli olla, kui näed, et ainult 600 kilomeetrit on veel minna ning ainsaks seltskonnaks on poolakeelne raadio.

Enne minekut ajasin kogu koridori üles ning ütlesin korralikult head aega. Seejärel viisin Andre teele jäävasse ülikooli kampusesse ning ise suundusin sealt Kaia koti järgi. Peale seda asusin juba teele, võinoh proovisin asuda, sest mu teekond kulges julge tunnike ummikus. Siiski jõudsin natuke enne kahtteist Prahast välja ning võtsin suuna Varssavile. Lõuna paiku olin juba Poolas ning huvitaval kombel ei küsinud piiril keegi mult midagi, ometigi teadsin, et Poola piiril peaks kindlasti kontroll olema. Samas oli mul nüüd üks mure vähem, lihtsalt tuli loota, et jõuan enne magama jäämist Varssavisse.

 Ja nii ma õhtul üheksa ajal Kristjani juures maabusingi. Viskasin puhtad riided selga, ajasin majaperemehega paar sõna juttu ning koos suundusime tema sõprade juurde. Peale sõprade üles korjamist läksime ühte toredasse Tšehhi restorani sööma. Sealt edasi suundusime kahe äikesetormi vahel kahe hispaania selli juurde, et seal kingiks toodud rummi degusteerida ning õhtule joon alla tõmmata. Viimaks suundusime taas Kristjani juurde ning kolme paiku sain magama.

Järgmine päev ärkasin keskpäeval, seejärel võtsime mõnusa hommikusöögi Kristjani köögis ning läksime mulle kütuseraha vahetama. Peale kõiki neid toiminguid oli kell saanud juba kolm ning mul oli viimane aeg sõitma hakata. Kirjutasin gpsi Tallinn ja Elektroni 4-2 ning vastuseks näitas ta mulle 970 km ja saabumist hommikul viie paiku. Igatahes hakkasin Varssavist sõitma.

Esimese peatuse tegin Suwalkis, et tankida ning üks hot dog süüa. Järgmise korra jäin seisma kusagil kesköö paiku küllaltki Leedu ja Läti piiri lähedal. Plaanisin sealses kohvikus ühe kohvi võtta, kuid kahjuks oli see siis juba kinni. Samas keeras parkalplatsile üks hall mersubuss ning sellest valgus välja väga lõbus seltskond. Algul arvasin ,et nad on inglased, sest autol oli rool valel pool. Samas kuulasin keelt ja sain aru, et kuidagi tuttavalt kõlab. Tuli välja, et nad elavad ja töötavad inglismaal juba pikemat aega ning sõidavad jaaniks lastele või isegi lastelastele Eestisse külla. 

Peale põgusat jutuajamist ja poolt pakki soolaseid küspsiseid võtsin suuna taas kodu poole. Samas ei saanud ma küll kuigi kaua sõita, sest piiril peeti mind kinni. Seal ootas ming kolm selli, kellest üks rääkis vene keeles, et andku ma pass. Ulatasin passi, ja jäin ootama- siis tuli, et anna autodokumendid ka. Ütlesin, et “mne eti netu, a jest takoi papir” ja ulatasin oma saatkonna templiga tõendi kadunud asjade kohta. Sell suundus teiste juurde, koos uurisid nad paberit ja auto numbrit. Seejärel tuli ta minu juurde tagasi ja ütles eesti- vene segakeeles “a juhiluba ka ei ole?” mille peale ma vastasin, et “vsjo ukradil”. Seepeale andis vana mulle paberid tagasi ja keeras selja nähtavasti pomises omaette, et vaat kus loll.

Igatahes tegin sealt ruttu minekut, sest Eesti polnud enam kaugel. Ja nii sõitsingi üle Daugava tammi ning varsti olin juba Iklas.

Ahjaa, natuke peale Varssavit hakkas sadama ning see lõppes alles kusagil Leedu keskel. Umbes sealt, kus sadu lõppes hakkas pimedaks minema ning Eesti piirile jõudes oli taevas juba küllaltki hele. Häädemeeste tanklasse jõudes ja kohvi juues oli taevas juba valge ning Pärnus oli taas päev. Iseenesest oli väga mõnus sõita, sest jaani läheduse tõttu oli horisont kogu aega kas valge, punase kumaga või siis uuesti valge- nagu sõidaks lõpmatusse päeva.

Ja nii jõusingi hommikul nelja paiku Tallinnasse, sõitsin kodu ette ja leidsin kotist isegi võtmed üles. Tuppa sisse ma küll ei saanud, sest ema oli kohusetundlikult ukse lukku keeranud ja võtmed risti ette jätnud.  Seega ajasin kõik uksekellaga üles, ütlesin tere ja suundusin magama.

Täna muljetasin kodus oma reisist ning asjaliku poole pealt olen tegelenud oma dokumentidega. Toredal kombel kirjutas Eesti saatkond Prahas ming Prahasse sisse ning nüüd tuleb mul minna rahvastikuregistrisse, et seal end taas Tallinnlaseks ümber registreerida. Kahjuks ei teadnud ma seda aga arkis ning nii veetsin seal tubli tunni, enne kui sain aru, et nemad ei saa enne midagi teha, kuini mina kodakondsus- ja migratsiooniametis käinud pole.

Aga  samas on see kõik nii tühine ning mul on aega seda terve suvi teha. Peamine on, et olen elus ja tervelt kodus, sain veeta väga ägeda semestri koos toredate kaaslastega Prahas ning loodan, et tulev suvi ei jää eelnevatele kuudele oma olemuselt palju alla.

Saadame kõik minema!

Kolmapäeval seadsin siis plaanitult sammud politseisse, sain seal peale tunnikest ootamist täienduse oma kadunud dokumentidele ning edasi läksin saatkonda. Saatkonna tädi oli väga rahulik, ütles et nad saavad anda mulle kõigile vajalikele asjadele asenduse ning ei tasuvat väga pead vaevata. Nii ma siis eriti sellele enam ei mõelnudki. Nädala pärast sain kõne, et asjad on valmis ning nii antigi mulle kogu kadunud kremplile konsuli allkirja ja templiga ilus valge paber, mis kinnitab, et ma olen peaaegu terve mõistusega ning tohin autoga sõita ning tagatipuks veel oman ka ühte.

Ahjaa, kolmapäeva hommikul viisin ka Martti oma kodinatega bussi peale ning neljapäeva õhtuks jõudis ta juba Eestisse. Ära viimise eest sain talt erinevaid asju jahust ja suhkrust kuni grillsöe, nõude ja panni ning peaegu pooleks rebitud saja krooniseni välja.

Neljapäevane päev kulges päris  mõnusalt. Õhtul seadsin sammud põllumajandusega tegeleva ülikooli ühikate poole. Nimelt otsustasid Mare ja Mikk laupäeval Eesti poole minema hakata ja nii organiseerisid nad väikese istumise. Sellelt istumiselt liikusime hiljem balkani peole, mis toimus Strahovile küllaltki lähedal ning seetõttu leidsin sealt ka enamuse oma korruserahvast. Lisaks leidsime sealt veel eesti tudengeid, kes oma erasmuse kambaga sinna sattunud olid. Praha on kohati ka ikka päris väike.

Reedel mängisime võrku ning tegime midagi eelnevast poolest aastast täiesti erinevat- me läksime linna, et mitmesse klubisse sisse kiigata, veenduda et need on kõik täis ning peale seda sammud taas kodu poole seada.

Laupäeval plaanisime taas koridoriga võrku mängida, kuid enamusele oli eelnev öö väga raske olnud ja nii jätsime selle mängu ära. Nimelt võitis Venemaa Tšehhit reedeses EM-i jalkas ning kuna üks sell meie koridorist on Volgogradist, siis otsustasid kõik koos ühe korraliku tähistamise teha.

Nii möödus laupäev suhteliselt vaikselt, peale lõunat seadsin sammud korra poodi, et endale uued teksad soetada. Riided on siin ja isegi Viinis kohati palju odavamad kui Eestis ja nii ma oma teksad leidsingi.

Pühapäeval saabus mu toanaaber oma tüdrukuga. Toanaabril oli üks eksam ees ning tema neiu tegeles järgnevatel päevadel keemia erialale sisseastumiskatsetega. Ja nii otsustasin ma toa neile jätta ning ise kolisin seljakoti ja voodiriietega Manueli ja Joao vabasse voodisse. Muidu ei olnudki väga viga, aga oma tuba on ikka etem kui oodata teiste järgi ja loota, et keegi uksest sisse laseb.

Pühapäeva õhtul tegin väikese sõidu, et viia Margot bussile. Margot oli Prahas sügissemestril õppimas  kehakultuuri ning kevadel tegeles ta siin praktikana rühmvõimlejate treenimisega.

Kuulu järgi jõudiski ta esmaspäeva hilisõhtuks Tartusse.

Nojah ja toredal kombel õnnestus mul esmaspäeva öö mööda saata hoopis Viktori vabas voodis, sest saabusime portugali sellidega öösel linnast erineval ajal. Muidu polnud ka sellel ööl väga viga, lihtsalt Viktori telefon otsustas alates kaheksast hommikul iga poole tunni tagant teada anda, et ta saab kohe kohe tühjaks. Kahjuks jätkus tal jaksu kuni keskpäevani.

Teisipäeval oli küllaltki rahulik päev, õhtul oli taas üks tavapäraseks saanud ära saatmine. Seekord olid minejateks Mirjam ja Anni, kes õpivad Tartus geograafiat.

Peale õhtul koju jõudmist otsustasime Manueli ja Joao’ga seada sammud kõrvalühikasse ühe kolmanda portugali selli juurde. Olime seal mõne tunni, siis tekkis kellelgi väga hea mõte linna suunduda, kuid viimasega me õnneks kaasa ei läinud, sest teisipäeva ööl on Praha suhteliselt vaikne. Nii saabusime peale kaht koju ning kuna kumbki mu toanaaber ei olnud päeval eriti söönud, tuli neil geniaalne mõte just nüüd kokkama hakata.

Kokkuvõttes kukkus toit päris hästi välja, mis sest et Manuel pani riisi sisse pool kilo soola ning riis ise ei tahtnud pannile kohe kuidagi ära mahtuda. Ma arvan, et hommikul sai keegi õnnelik pliidi ümbert korraliku eine.

Kolmapäeval käisin kaks korda saatkonnas- esimest korda läksin oma asenduspabereid kätte saama ning teine kord läksin taas oma asenduspabereid kätte saama, aga see kord võtsin passi ka kaasa.

Hiljem käisime Joao ja Andrega linnas pargi ja avatud pubi ristsugutist meenutavas kohas jalkat vaatamas. Peale seda suundusime ühte kohta pitsat sööma ning seal nägime Manueli. Sealt edasi läksime viimasega Jala korterisse, et seal teine matš ära vaadata. Saime sellega poole peale, kui enamusel seltskonnast tuli hea mõte minna reakoja platsile, et seal mängu lõpp ära näha. Mina seadsin aga sammud kodu poole, sest mu toanaaber oli hommikul lahkunud ning mõte omast voodist tundus päris ahvatlev.

Viin ja dokumendid

Teisipäeval ma vist suurt midagi ei teinudki. Kulgesin päev otsa niisama ja puhkasin reisist.

Kolmapäeval seevastu ostsin järgmised piletid Viini. Peale piletite lunastamist läksime koridorirahvaga võrku mängima. Üldse on viimasel ajal kolmapäevad võrkpalli päralt olnud. Ning sellel korral tegi meie mängu huvitavaks väike kokkulepe, mille järgi kaotajad ostavad võitjatele õlled. Seekord tuli siis minu tiimil poodi lonkida, et teisi autasustada.

Neljapäeval käisin poes, tegin teistele süüa ning läksin shoppama. Plaanisin osta küll ainult salli, kuid lõpetasin hoopis pusa, tenniste, surfipükste ning kauaotsitud kaelarätiga.

Reedel olin hommikul 8.30 juba Viini bussi peal ning natuke peale keskpäeva jõudsin ka kohale. Vastu võttis mind Sofie. Sofie on huvitav neiu, sest ta on olnud vahetusõpingutel Tšehhis, Leedus ning vabatahtlikuna on ta jõudnud isegi Gruusiasse. Peale selle kõige külastas ta ka nelja aasta eest Eestit.

Viisime minu koos asjadega tema juurde, sõime kiirelt, sain korterivõtmed ja linnakaardi ning seejärel jooksis Sofie tööle. Mina seadsin aga sammud vanalinna. Ma ei ole eriline turist- selles mõttes, et ma ei viitsi linnas ringi jalutada ja erinevaid sambaid, losse ja muud jama vaadata. Samas sellel päeval tegin Viini vanalinnale küll põhjaliku ringi peale ning sain juba teist kord nädala aja jooksul Doonaud näha. Õhtuks läksin koju tagasi, et Sofiega üks õhtusöök teha. Peale seda liikusime aga ühte vahvasse pubisse, kust saime koju alles paar tundi peale keskööd.

Laupäeval ärkasime hommikul peale üheksat, saime inimesteks ning läksime linna vaatama. Käisime ühes väga huvitavas Pakistani söögikohas, kus võisid toitu võtta nii palju kui soovi on ning maksta samuti nii palju kui just tunne on. Nelja euro eest ei ole ma ammu nii korralikku lõunat saanud.

Peale lõunasööki läksime ühte väga omapärasesse kaubanduskeskusesse, mis oli ehitatud läbi nelja hiiglasliku gaasitsisterni. Sealt edasi läksime aga auto peale, et sõita Sofie koorikaaslase pulma. Ma olin seal täielik kontvõõras, sest Sofie isegi teadis sealt ainult pruuti ning oma koorikaaslasi. Minu jaoks oli huvitav, et sain olla Austria pulmas, sain seista/istuda kogu aja kantslis oreli ees koos kooriga ning naljakal kombel oli peigmees korporant. Viimane asi oli omapärane kokkusattumus, sest täpselt samal ajal kusagil Tallinna lähistel pidas minu korbikaaslane ja oldermann oma pulma. Igatahes peale laulatust ja hulka laule liikusime banketile, et pruutpaarile käppa visata ning end tasuta toidust punni pugida. Kokkuvõttes oli päris tore olemine. Loodan, et abielu jääb ka kestma.

Õhtuks liikusime Viini tagasi ning seadsime sammud ühe saksa tegelase juurde kes õppis Viinis ning kes oli Indias pool aastat vahetustudeng olnud. Tegelikult oli seal neid erinevaid saksa ja austria tegelasi pea kümme ning nad valmistasid kõik koos india toitu. Omapärane oli süüa toitu ainult kätega, sest nii pidavat indias kombeks olema. Tore oli rääkida inimestega ja näha kohalikku elu ning lõpuks oli öösel nii hea koju jõuda ja magama minna.

Pühapäeval ärkasime taas suhteliselt varakult ning seadsime sammud kesklinna, et vaadata ühte hirmsuurt parki ja lossi. Seejärel käisime ühe linna lähedase mäe otsas restoranis ning pärastlõunaks suundusime tivolisse. Ühtegi atraktsiooni ma seal ei proovinud, kuid koht ise oli muljetavaldav. Arinevaid võimalusi pea alaspidi sõitmiseks oli seal päris palju ning samuti oli seal euroopa kõrgeim atraktsioon, mille otsas sai karusselliga sõita. Peale lõbustuspargi külastust ja korralikku vihma läksime lähedal asuvasse bussipeatusesse, et ma tagasi Prahasse saaks minna.

Reis oli mõnus, sest sain näha kohalikku elu ning lihtsalt oli tore Sofiega üle nelja aasta taas kokku saada.

Pühapäeva õhtul ühikasse saabudes ütles Martti, et tema juures on väike eestlaste istumine ja nii ma seal oma päeva lõpetasingi.

Esmaspäeval puhkasin taas reisist, käisin koolis oma pabereid ära saatmas ning õhtul läksime Marttiga ühte väga ägedasse restosse, et seal üks korralik seapraad võtta.

Ühikasse jõudes ootasid mind seal ees portugali sellid ning algsest plaanist magama minna sai plaan minna hoopis klubisse. Nii me sinna tund peale keskööd jõudsimegi.

Pidu kestis hommikuni ning klubist lahkudes avastasin oma suureks meelehärmiks, et olen nii oma telefonist kui ka rahakotist dokumentidega ilma.  Taskul oli nähtavasti tantsupõrandal põhi alt ära lennanud ning seetõttu olin ka oma asjadest prii. Tõenäoliselt korjas keegi mu asjad aga ruttu üles ja erastas koheselt, sest klubist ma neid enam tagasi ei saanudki.

Kahju iseenesest ei olnud kuigi suur, sest lasin koju jõudes pangakaardi blokeerida ning rahakotis eneses oli maksimaalselt 15 eurot. Telefoni hind on ka ehk oma 5 euri ning rahakott ise oli täiesti puru ja ära kulunud. Samas jalutasid rahakotiga minema ka mu auto dokumendid, juhiluba ja id kaart. Id kaardi puhul ei ole lugu ka nii hull, sest ta oleks aegunud nagunii oktoobriks ning lube ei ole Eestis olles enam vaja kaasas kanda.  Samas seadsin siiski järgmisel hommikul sammud politseisse, et teha avaldus asjade kadumise ja tõenäolise varguse kohta. Tšehhi bürokraatia on vägev, sest oma jutu ära rääkimisest kuni vajalike paberiteni kulus üle kahe tunni! Samas lubati asja uurida ning mine sa tea, äkki on mu rahakott dokumentidega kusagil tänavanurgal maas ning ehk on mõni tore inimene, kes selle sealt ka üles korjab ja politseisse viib.

Kogu lugu tundub tagantjärgi mõeldes veidrate kokkusattumuste jada olevat, sest esmaspäeval tühjendasin oma tšehhi konto ning sulgesin kohaliku arve, Viinis olles varusin endale natuke eurosid ning õhtul enne välja minekut tühjendasin rahakoti erinevast pahnast. Õnnelikult kombel on mul olemas eesti SEB ja Swedbanki paroolikaardid, nii et saan endiselt pangas tehinguid teha. Samuti on mul lauasahtlis kena punane pass millega peaksin koju saama. Ainus mure on auto dokumentidega, sest Poola kehtestas  ajutiselt piirikontrolli jalgpalli EM-i ajaks. Ja ma olen enam kui kindel, et piiril tahetakse mult mingeid pabereid auto kohta. Internetist sain targemaks, et kui mul on paber dokumentide varguse kohta, peaksin sellega saama piiri läbida, et koju minna.

Nii on mu kolmapäevane plaan minna Eesti saatkonda, et küsida nõu, minna uuesti politseisse, et saada paber mis kinnitab mu autodokumentide kadumist/vargust, teha endale uus tudengikaart ja osta ühistranspordi pilet ning tagatipuks võiks tavapärasele võrkpallimatšile jõuda.

Selline nägi välja üks jurakas park Viinis...

...ning sellised nägime me Sofiega välja linnavalitsuse ees.

Head aega eksamid ja tere Buda ja Pešt

Esmaspäeva hommik kaks nädalat tagasi algas kell kaheksa metalli eksamiga, mis osutus kardetust lihtsamaks. Tobe oli küll see, et õppejõud kutsus meid keskpäevaks oma ukse taha, et saaksime kaks tundi sabas seista ja oma hiilgavat viit minutit tema kabinetis oodata. Aga kui hinne käes, ununes see ootamine silmapilkselt.

Samas ei järgnenud eksamile suurejoonelist tähistamist, selle asemel õppisin vahelduva eduga neljapäevani raamatukogus, et ka viimaseks jäänud ehitusmehaanika ära teha.  Nojah, see raamatukogus õppimine on ka selline poolik õppimine- teed ühe ülesande ära ja siis avastad, et terve postimees on läbi lugemata. Jama on aga, et ma avastasin seda iga tunni aja tagant.

Aga siiski jõudsin neljapäeval ilusasti ekamile, tegin selle ära ja sain ka hea tulemuse!

Ja siis hakkas tants ja trall pihta. Õhtul läksime Manueli ja Jalaga välja. Aga me ei läinud otse peole, vaid saime ühest klubist peotäie flaiereid, et need viimase lähedal turistidele jagada. Nii me siis istusimegi paar tundi  tänaval pingi peal, põrnitsedes iga möödujat ja mõõtes võimalust, et ta meie pakutud kohta peole läheks. Lõpuks sain ära jagatud enamuse oma flaieritest ning selle eest anti mulle ka tasuta sissepääs peole.

Reede algas lõunast, kui olin end üles ajanud ja söönud. Ega ma päeva jooksul suurt midagi teinudki, oli nagu väike puhkus peale eksameid. Õhtul läksime taas välja ning alustasime ühe tundmatu tegelase sünnipäeva-grilli peolt ning peale keskööd liikusime taas linna, et järgmisesse meelelahutusasutusse minna. Tagasi sain sealt alles varastel hommikutundidel.

Laupäeval kulus terve päev grillimisele. Nimelt organiseerisin ideeliselt rahvuste lõuna, kuid kuna ilm oli rohke sooja ja päikesega, tegime lõunasöögi asemel lõunast kuni öösel kaheni grilli. Meie seltskond vaheldus küll päeva jooksul korduvalt, alustades lõunal hispaanlastega, asendudes õhtuks eestlastega ning jõudes peale keskööd portugali esindajateni. Päev oli aga kokkuvõttes hea, sest süüa sai palju erinevat grillitavat kraami, sai palli mängida ja sai ka head seltskonda nautida.

Pühapäeval ... ostsin bussipileti Budapešti.

Esmaspäev oli natuke erinev eelnevatest, sest hakkasin sellel päeval taas õppima. Õigemini hakkasin õpetama ehitusmehaanikat Alinale, Matteole ning Azimile. Ja nii me istusimegi ühika sööklas neli-viis tundi kuni õhtu kätte jõudis ja kõigil koolitöödest villand sai. Samas ma loodan, et sellest oli neile eksamiks kasu. Õhtul läksime taas Manueli, Alexandra ja Andrega välja. Seekord läksime sellisesse huvitavasse kohta nagu “M1”. Nimelt on Andre seal igal esmaspäeval koos Jalaga ürituste organisaator ja seetõttu on nende sõpradel-tuttavatel seal alati hea koos käia ja pidutseda. Ja nii me olimegi seal vist neljani, kuni metroo taas sõitma hakkas ja saime päevase transpordiga koju liikuda.

Teisipäev kulus vahelduva eduga hosteli otsingutele Budapeštis. Broneeritud saime selle keskööks ning nimeks oli viimasel Hostel California. Muud väga tarka ma teisipäeval ei teinudki- vist käisin poes ja natuke aega elasin ehitusmehaanika õppuritele kaasa.

Kolmapäev oli see-eest vahva, sest sain esimest korda terve semestri jooksul saunas käia! Ja oi kui hea see oli. Võtsime asja neljakesi Toomase, Indreku ja Marttiga ette. Toomas teavitas paar päeva varem, et neil on ühika spordikompleksis ka saun ning nii kasutasime sülle kukkunud juhuse kohe ära. Huvitaval kombel olime nähtavasti nende viimased kliendid sellel kevadel, sest juba paar päeva hiljem läks saun kidura klientuuri tõttu suvepuhkusele.

Neljapäeval käisin poes, mõtlesin vahetada Ungari raha (milleni ma lõpuks ei jõudnudki) ning õhtul läksime korruserahvaga linna peale elu uudistama. Öö kujunes õnneks suhteliselt rahulikuks ning sain suhteliselt normaalsel ajal magama et reedel reisiga alustada.

Ja nii me reede pärastlõunal bussijaamas kokku saimegi. See oli huvitav näide eri rahvuste ajaplaneerimisest- Eesti vs Portugal. Võitsin mina, sest sain peatusesse pool tundi enne bussi, ülejäänud kuus Portugali esindajat saabusid 5-10 minutit enne bussi väljumist.

Peale seitset tundi bussis, Brno-Bratislava-ning mingi väga veidra nimega linna läbimist, jõudsime Budapešti. Ilm oli soe, metroo oli vana ning hostel oli hipide/metalvendade üleval pidada. Aga samas oli saabumine täitsa tore ning hosteli asukoht ja seltskond väga mõnusad.

Ja ega me siis laupäeva ootama jäänud. Peale asjade maha panekut võtsime suurte rastadega registraatorilt juhtnöörid ja suundusime linna. Üsna ruttu leidsime end hipide ja muude alternatiivloomade kohast Instant, kus veetsime mõne tunni ja peale mida siirdusime vaieldamatult kõige odavamasse baari, mida ma näinud olen- ühe joogi eest küsiti seal keskmiselt 70 eurosenti. Nii võtsimegi seal ühe joogi ja seejärel läksime hostelisse magama. Hommik algas minu jaoks enne üheksat, et ruttu pesus käia ja linnatuurile minna, kuid Portugali tavade kohaselt saime minema alles peale ühtteist. Viimase rahvustava tõttu magasime maha ka tasuta jalutuskäigu-ekskursiooni  linna südames. Samas peale väikest kauplemist saime suhteliselt odavalt citytouri bussile kaheks päevaks piletid. Nii mööduski meie nädalalõpp vahelduva eduga bussile hüpates ja seal taas maha tulles, et ühes peatuses kaheteistkümnest võimalikust kultuuri vaadata. Laupäeva õhtul läksime taas peole ning sattusime järgmisesse alternatiivkohta. Alternatiiv tähendab, et seal saab näha seltkonda, kes kuulab igapäevasest raadiost tulevadt materjalist natuke erinevat muusikat ning valdavalt on inimesed vabamalt riides ja mukitud kui tavalises klubis. Igatahes meeldisid Budapešti peokohad kõigile meie grupist väga. Nii saimegi koju alles pühapäeva varahommikul ning pühapäev algas valdavale osale üheteist paiku ning ühe selli saime maast lahti alles peale keskpäeva.

Päeva kulutasime taas bussiga ringi tuuritamisele, lihtsalt linnas olemisele ning pealelõunat käisime ka kuulsates Budapešti termides- sain juba teist korda nädala jooksul ka saunas käia! Õhtul läksime tunnisele paadisõidule Doonaul. Ja oli see alles sõit- sain aru, et Doonau on Praha Vltava jõega võrreldes päris metsik. Vool on seal kordi tugevam ja laev liikus allavoolu mitu korda kiiremini, kui üles. Samas vaade linnale oli seda sõitu väärt, sest päeval näeb Budapešt välja küllaltki räpakas, kuid öötuledes muutub ta Prahaga võrdväärseks. Õhtu lõpetasime taas ühes Tartu Genialistide klubi laadses kohas, samas saime magama juba paar tundi peale keskööd, et end tihedast nädalalõpust välja puhata.

Esmaspäeva hommikul ärgates olid Portugali poisid ära haihtunud, et Viini minna. Nii ärkasime alles jäänud neidudega rahulikult, pakkisime, sõime ja lõpuks siirdusime metrooga kesklinna. Seal ostsid tüdrukud endale mõned suveniirid, võtsime kerge lõuna ning läksime kella kolmeks bussile.

Järgmine hetk olin juba tund enne keskööd Tšehhi Tehnikaülikooli juures bussi ootamas, et ühikasse sõita. Täna ülikooli peatuses bussi oodates sain aru, et mul on siin linnas- Prahas alles ainult kolm nädalat ja see möödub nähtavasti päris kiirelt. Budapešti kohta võin nüüd öelda, et neil on head peod, segane jõgi, kontinendi vanim metroo ning neil on linna üldise pildi koha pealt natuke maad veel minna, et Prahale järgi jõuda.

Selline nägin välja mina...

...vasakul on Buda ja paremal Pešt...

 ...sellised olid mu reisikaaslased....

...Alexandra, Madeleina, Joana, Conzalo, Tiago ja Diogo...

...ja selline on Buapešt linna kõrgeima mäe otsast

Tere sess.

Huvitava asjana sain pühapäeva õhtul sõnumi ühelt soome numbrilt. Saatjaks olid Heidi ja Antti, kes on papsi pere tuttavad. Eriti huvitaval kombel olid nad nädalalõppu ja ühtlasi paari puhkusepäeva Prahas veetmas. Nii leppisimegi järgmine hommik kohtumise Strahovi lähedal kokku ja pärastlõunal näitasin neile ühikate ümbruse parki, rääkisime elust ja olust siin ja Soomes ning lõpuks sõime kohalikus söögikohas ühe korraliku kõhutäie. Antti ja Heidiga oli tore üle tüki aja kohtuda, tore et nad just nüüd Prahas olid ja minu suureks imestuseks tuli välja, et Antti oli siin erasmuslane kümme aastat tagasi ning teadis seetõttu linna väga hästi.

Esmaspäeva õhtu kuni kolmapäevani jätkus õppides, et teha ära “environmental engineeringu” test. Tulemuseks sain arvestatud ja nädala lõpuks olin endale kogunud juba neli läbitud ainet- läbida on jäänud ka veel neli.

Kolmapäeva hommikul käisin autoga remondis ja nagu töökodades tihti juhtub, tunnistati algul tunni võtma pidanud töö hoopis pikemaks. Nii jätsingi ta linna äärde ja veetsin järgneva nädala autota. Muidu ei olnudki väga vahet, kuid poest kottidega toidu koju tassimine on tüütu, sest kohalikel bussijuhtidel on kindel plaan vähemalt paar oma reisijat ära tappa või vigaseks teha. Pidur- gaas- kurv ja nii terve tee koduni. Ehk siis nii ma oma poekottidega bussis surfasin ja mõtlesin, et tahaks autot tagasi!

Reedel käisin Ottari sünnipäeval, mis algas eesti peole kohaselt väga vara õhtul, kulmineerus südaöö paiku kilomeetrise järjekorraga klubisse minekuga ning sai minu jaoks kiire lõpu, kui otsustasin ühe paiku seda järjekorda mitte läbida ja hoopis koju minna.

Nii ma laupäeval ärkasingi- õppisin, tegin süüa, magasin ja nii kuni esmaspäevani. Kuna esmaspäev ja ka teisipäev olid siin vabad päevad (millegi tõttu tähistatakse siin teise maailmasõja lõppemist) siis kulusid ka need mul õppimisele.

Kolmapäev oli omamoodi teistsugune eelnevatest. Lõuna aeg tegin renoveerimise ja ehitiste hävimise eksamit, natuke enne seda sain sõnumi, et mu auto on valmis ning seda peaaegu tasuta. Kurb ja samas naljakas oli see, et samal õhtul oli ka ISC klubi viimane pidu paadil, ehk erasmuslaste viimane suur ühine olemine. Olin sellele juba nädal tagasi pileti ostnud, kuid tark nagu ma olen, jätsin selle autosse ja auto oli muidugi töökojas. Nii võtsin peale eksamit koolist väljudes suuna ISC kontorisse, tabasin seal ISC esimehe ja peale oma halenaljaka loo rääkimist võttis ta tüki paberit, kirjutas sinna “Special ticket”, pani oma allkirja ja organisatsiooni templi ning nii ma selle paberilipakaga õhtul paadile saingi. Paat oli tore, pungil täis ja keskööni meie päralt.

Sellel õhtul sain koju pool tundi peale uut päeva, magasin viis tundi ja siis läksin autole järgi.

Neljapäeval õppisin taas enamuse päevast kodus ja koolis, sain magada uuesti kuue tunni jagu ning reede hommikul olin kaheksast koolis et metallkonstruktsioonides viimaseid kodutöid esitada. Reede õhtul läksin aga Strahovi ühikate vahele oma tšehhi kursakaaslastega grillima. Väljas oli väga soe- nii +28 ning meie grill kestis kuni öösel kolmeni, kui soojus asendus vihmaga.

Laupäeva hommikul ärkasin aga taas vara, et minna üheksasks ISC olümpiale. Pidin seal idee järgi olema sulgpalli kohtunik, kuid kokkuvõttes mängisin korra twisterit, tirisin köit ja sõin vabatahtlikele mõeldud toitu. Lõuna paiku läksin ühikasse, lugesin metalli eksamiks tunni ja teised kaks tundi magasin oma eelnevate päevade väsimust välja. Peale lõunat läksin aga tagasi olümpiale, et olla asjade kokku korjamisel moraalseks toeks ja seejärel üks korralik grillfest kuni õhtuni maha pidada. Oli huvitav , sest sain tšehhide ja ühe kohaliku slovakiga rääkida, mida ja miks nad siin õpivad ning kus nad juba olnud on või kuhu erasmusele minna plaanivad.

Kokkuvõttes oli tore õhtu ja selle lõpetuseks läksin ühikasse ja lugesin korra veel oma materjalid läbi.

Tänase päevaga ei teinud ma ka muud targemat kui põrnitsesin oma kirjalikke ülestähendusi ja metalli slaide nii palju kui see kaduv nähtus nimega nett mul seda teha lasi. Õhtuks lõin sellele jamale käega ja hakkasin etv arhiivist hoopis pealtnägijat vaatama.

Ma ei ole siin enne nii palju õppinud, kui viimastel nädalatel, kuid loodetavasti tasub see end ära, kui eksamid üks kord läbi on.

Eesti - Soome sõbrapilt....

....pildilt on näha, et viimase nädala hommikujooks on hädavajalik.

grill ja kleepsud

Reedene päev algas päris toredasti, sest kool oli otsustanud toimetada esmaspäevase tunniplaani järgi ja nii jätsin loomulikult kell neli algavasse loengusse minemata. Selle asemel käisime hommikul kambaga poes, mille järel pakkisin ühikas oma seljakoti kokku ja siirdusin linna, et minna Helena kaasa Vojta auto peale ning sõita tema maakoju. Helena oli seda nädalalõppu plaaninud pea kuu ja nüüd oli see siis lõpuks käes. Peale tundi ja veerandit olime läbinud meeletud 50 kilomeetrit kurvilistel mägiteedel ning jõudsime kohale. Ja see koht oli väga äge- maja on sada aastat vana, meetriste kiviseintega ning asub künka peal nii et terve küla  paistab sinna orust ära. Üldse on Tšehhi maastik väga künklik ja seda võib võrrelda Võrumaa ja muude meie lõunaosadega.

Igatahes pakkisime end majas lahti ja hakkasime õhtuks ettevalmistusi tegema. Tulemas oli ju pea   15 inimest ning grillfestiks tuli grill ja lamamistoolid kuurist välja kaevata. Pimenemise ajaks oli meid sinna saabunud neli autot ja mina olin ainuke, kes ei rääkinud tšehhi keelt. Omamoodi huvitav kogemus oli terve see nädalalõpp, sest peale Helena ja Vojta oli seal ainult üks tegelane- Ondra kes vabalt inglise keeles suhtles. Nii sain palju pealt kuulata tšehhikeelset juttu ja vahepeal noogutada ja öelda ”...ofcourse I was thinking exactly the same thing”.  Samas oli õhtu väga soe ja mõnus, õigemini oli terve nädalalõpp väga soe- nii 28 kraadi, mille tulemusel ma laupäeval rannas parajalt ära küpsesin.

Ehk et siis laupäeval võtsime ette kerge neljatunnise jalutuskäigu läbi looduse, et minna ühe paisjärve äärde peesitama ja suplema. Vesi oli küll kõigest 12 kraadi, aga sees käisime seal kõik ning päike võttis terve päeva korralikult. Nii me siis pärastlõunal pooluimastena tagasi koju siirdusime, et ülejäänud päev varjus grillides veeta.

Kui tavaliselt on pühapäev see päev, kus sa maalt linna ära tuled ja otseselt midagi asjalikku korda ei saada, siis meil läks teisiti. Nimelt oli Vojta meile organiseerinud päris vahva matkaraja küngaste vahel. Samuti oli ta seal nelja kohta ära peitnud kleepsud. Kleepsudega on selline naljaks lugu, et neid saab ühest poeketist iga ostu puhul ning veel naljakam on see, et Helena on nende järgi sõna otses mõttes hull. Samas pidigi nende kleepsude kogumine ja spetisaalsesse albumisse kleepimine olema 20 aastaste neiude seas väga popp. Nii saime korduvalt küll eelnevatel päevadel grillides kui ka metsas matkates vaadata rõõmust kilkavat ja tšehhi keeles säutsuvat Helenat, kui ta taas uue paki kellegilt või kusagilt kätte sai.

Peale matka jõudsime pärastlõunaks koju tagasi. Kuna eelmine päev tegi Vojta meile korraliku pitsa, siis nüüd oli minu kord süüa teha ja üllatus-üllatus toiduks oli jahukaste ja kartul. Naljakas oli aga see, et Vojta ja ka Ondra on taimetoitlased. Veel naljakam oli see, et selleks söögikorraks jätsid nad oma põhimõtted kõrvale ja ühinesid meiega.

Ondra oli üldse üks väga omapärane tegelane. Ta saabus Prahasse alles kolm nädalat tagasi, ta õpib sotsioloogiat ning eelneva poolaasta veetis ta Vietnamis vahetusõpilasena. Ka on ta Vietnamist, sealsest kultuurist ja eriti ühest neiust nii lummatud, et läheb sinna paari kuu pärast taas tagasi, et keel selgeks õppida ja aasta jooksul oma lõputöö valmis kirjutada.

See nädalalõpp oli hea ja mõnus, sest see oli esimene kord sellel aastal, kus sain istuda õhtupimeduses lõkke ääres ning olla eemal linnast ja lihtsalt puhata.

Sellised näevad välja Vojta aed ja koolitöödeks insipiratsiooni otsiv Helena...

...ning esimene jäine ujumine

Nett on meil siin kaduv nähtus

Teisipäev algas ja lõppes koolis. Õhtul saabusin kaheksa paiku ühikasse kindla plaaniga minna magama, et järgmine päev koolis värske olla ja pärast sulkat mängida. Kõik läks aga hoopis teisiti, sest ühel hetkel leidsin end ööbussi ootamas, et minna humanitaarülikooli erasmuslaste peole. Iseenesest oli täitsa vahva pidu, kuid olin siiski küllaltki väsinud ja otsustasin kolme paiku sealt tulema tulla. Enne seda tegin klubis väikese tiiru, vaatasin korraks ühte neidu ja siis kukkus mul lõug vastu maad.

See oli vist kõige suurem ja samas veidram kokkusattumus mu elus. Tuli välja, et neiu nimi on Fatma, et me täitsa teame üksteist suvisest noortevahetusest ning, et tegelikult elab ta Istanbulis, kuid on hetkel Prahat külastamas. Nojah, maailm on väike. Vestlesime põgusalt ja peale seda asutasin end kodu poole minema.

Järgmine hetk olin juba koolis ja astusin selle päeva ainsasse loengusse. Teadsin, et pean ette kandma ühe presentatsiooni, kuid ma ei teadnud seda, et sellele järgneb ka ainet lõpetav test! Ja nii ma selle testi läbi sadasingi- kui ikka terve semestri jooksul kolme loengut koos tänasega külastada, siis jääb nii loomulikust, kui ka omandatud intelligentsist testi jaoks tugevasti puudu. Õnneks sooritasin sama testi  nädal hiljem ja sain oma esimesed ainepunktid matriklisse!

Kolmapäeval ma suurt huvitavat enam edasi ei teinudki, käisin sulgpallis ja lõpetasin päeva ühikas. Neljapäeval hakkasin õppima ja lõpetasin selle kusagil reede lõuna paiku.

Ahjaa, reedel oli mul ka üks kontrolltöö koolis. Naljakas oli see, et reede varahommikul ajas mind üles peolt saabunud Manuel, kes ei mahtunud oma tuppa enam ära ja soovis mu toanaabri voodit rentida. Veel naljakam oli see, et peale meeletut kolme tundi und, mis ma sel ööl sain, läksin ma reede hommikul kooli ja kirjutasin kaks testi, ühe oma nimega ja teise Manueli nimega, sest viimane sai lõpuks magama siis, kui mina end kooli poole asutasin minema. Kokkuvõttes oli  aga kõik täitsa tore, sest sain testis lausa kursuse esimese ja ka teise tulemuse ning viimase eest jäi Manuel mulle mõtteliselt võlglaseks, mille ta lunastas paari korraliku lõunasöögi ja pudeliga.

Reede õhtu kujunes aga päris meeleolukaks- siin on kätte jõudnud korralik kevad-suvi juba ja seetõttu on jõelaevad talvekorteritest välja aetud ning nende peal peetakse erinevaid üritusi. Mina sattusin karja portugaallastega ühele paadile pidutsema, kusjuures tore oli see, et vahelduseks algas üritus juba õhtupoolikult seitsmest ning pääsesin sisse piletita, sest olin organisaatoriga tuttav. Õhtu lõppes varahommikul kusagil Praha keskel, kust end öise transpordiga koju vedasin.

Laupäeva päeval organiseerisime rahvuste lõuna. Ja see oli väga mõnus, sest söögiks oli nii hispaania pärane kana ja kartul, portugali stiilis ahjuvõileivad, kurdide kana ja muu hea kraam ja lõpuks eesti jahukaste. Eriti meeldiv oli üritus seepärast, et peale minu osales seal veel kolm siin õppivat eestlast- Martti, Kaia ja Aleks ning tagatipuks kuulutati jahukaste ja kartul päeva parimaks roaks!

Õhtu saabudes paigutasime end eestlastega Strahovist ümber Andeli, kus elavad eesti tüdrukud. Tegime seal keskööni sooja ja peale seda siirdusime ühte vahvasse klubisse nimega Retro. Koht on omapärane, selle poolest, et ta on alati täis, sinna saab tasuta sisse ning kõik peod, mis oleme seal pidanud on head! Huvitav oli ka see, et tookord oli meid Retros 7-8 eestlast ja pool mu ühika korrust veel lisaks.

Vägeva laupäeva päeva ja öö tõttu sain jalad alla alles pühapäeva lõunaks. Sealt edasi, tegelesin aga taas õppimisega ning sain oma asjadega ühele poole alles kolmapäeva pärastlõunaks. Vahepeal sain veel ühe aine arvestatud ja nüüd on sellevõrra vähem vaja edaspidi koolis käia.

Kolmapäeva pärastlõunal läksime koos slovakist koridorinaabri ja ühe värskelt saabunud Malaisia tudengiga taas sulkat mängima. Seekordne trenn oli aga nii korralik, et jalad valutasid veel neljapäeva õhtulgi.

Kolmapäeval koju jõudes oli Strahovi keskele kerkinud lava ja väga kõva muusika. Õhtul seda lähemalt vaatama minnes tuli välja, et tegemist on iga semester peetava Strahovi festivaliga, kus tudengibändid saavad end välja elada. Nähtavasti teevad nad täitsa head muusikat,  kuna ma aga tšehhi keelt ei räägi ja metalli ei kuula, ei osanud ma seda müra väga hinnata. Selle asemel vedasime end hoopis ühikasse jalgpalli vaata. Mitte et ma jalkast väga huvitatud oleks , kuid päris naljaks on vaadata , kuidas hispaania ja portugali omad matšeidele kaasa elavad. Kui mina ei tee mängu jooksul kordagi kõvemat häält, siis nemad seevastu hoiavad vahelduva eduga peast kinni, karjuvad iga väiksemagi kukkumise peale ja kui nende võistkond värava teeb või saab võib neid näha toa uksest välja jooksmas, karjumas , midagi väga kiiresti seletamas ja siis eufooriliselt või täiesti löödult oma kohale naasmas.

Nojah, selline see viimane nädal oli. Neljapäev möödus suure üllatusena taas õppides ning selle kõige peale tegime õhtul väljas grilli. Neljapäeval oli siin +25 ja sama lubab terveks nädalavahetuseks.

Ja kuna internet Strahovis on kaduv nähtus, siis saan ma selle postituse alles täna üles panna.

Nädalalõpu kokkuvõte tšehhidega maal käimisest ja matkamisest ilmub järgmises numbris.

Kui tulla külla, siis ikka korralikult!

Viimased kümme päeva on päris huvitavad olnud. Üleelmine laupäev kulus munadepühade pühitsemisest taastumisele ja peale taastumist asusin õppima. Õppisin vahelduva eduga kuni teisipäeva õhtuni nii ühikas , kui ka koolis. Aga teisipäeva õhtul hakkas tants ja trall pihta!

Nimelt jõudsis mu ägedad kursakaaslased lõpuks kohale! Rauno, Riina, Gerli ja Ethel maadlesid küll tunni jagu Prahas väga meelekindla gpsiga, kes neid pidevalt kusagile tunneliehitusele suunas, kuid lõpuks natuke enne kümmet  õhtul  olid nad neljakesi kohal. Esimese asjana tuli nad ühikasse külalistena sisse vormistada- selle jaoks oli hea võtta slovakist naaber Victor, kes peale kümmet minutit seletamist ja sama jutu mitmendat korda esitamist suutis meie puupeast registraatoritädile selgeks teha, et minul on neli sõpra külas, kes ei ela neljakesi koos minu toas ühes voodis, vaid nad on igaüks ühe korrusel oleva erasmuslase külaline. Välja kukkus küll nii, et tegelikult elasid nad ühe teise puhkusel oleva slovaki toas täitsa toredasti koos ära ning võõrustajatest üks ei näinudki vist oma kallist eesti külalist.

Aga peale asjade ja endi laiali laotamist ning söömist , võtsime suuna linna peale, sest Praha ootas ju avastamist! See õhtu möödus paaris klubis ning tegelikult jõudsime täitsa normaalsel ajal koos koju, et järgmisel hommikul üles ärgata ning minna minu ainsasse loengusse loodussõbralikku ehitamist kuulama. Ei teagi nüüd, kui vaimustunud nad mu lemmikõppejõust olid, aga igatahes saavad nad öelda, et on Praha Tehnikaülikoolis loengus käinud.

Peale kooli suundusime vanalinna. Ausalt öeldes ei ole ma siiani Prahas erilist turismi teinud, nii et huvitav oli ka endal vanalinnas päevavalges jalutada ja tähtsamaid vaatamisväärsusi näha. Peale keskväljaku ja ühe jõepoole takseerimist suundusime suurimale turismimagnetile Karli sillale, millelt edasi läksime teisele poole, et mäkke rühkides St. Vitus’e katedraali vaadata. Katedraal ise mulle nii huvitav ei tundunudki, kuid selle kõrval leidsime väga hea koha rohelise muru ja vaatega vanalinnale. Tekkis täitsa suve alguse tunne, sest ilm oli soe, päike paistis ja üle tüki aja sain pikalt eesti keeles rääkida. Viimane oli päris naljakas, sest nende Prahas oleku ajal kuulasin ka meelsasti, kuidas tüdrukud kosmeetikast või ostetud riietest rääkisid, lihtsalt inglise keeles ei ole ikka päris see kodune tunne.

Kui päike meie rohelise künka varju jättis, võtsime suuna poodi. Seal kulus paar tundi sellele, et tüdrukud teeks ehteosakonnas paar  tiiru, mina ja Rauno jalutasime lihtsalt ringi lootuses jahipoodi leida ning lõpuks ostsime toidukraami, et Manuel meile õhtuks korraliku söögi saaks teha.

Ja nii olimegi ühikas, sõime ühiselt portugali toitu ning peale mõningast paastumist suundusime taas linna , et käia ühes omapärases kohas tantsu vihtumas ja karaoket laulmas ning lõpuks tutvuda taas Praha ühistranspordi öiste võimalustega, et ühikasse jõuda.

Kui kolmapäev oli päikeseline ja soe, siis neljapäev oli küll soe, kuid päeva esimene pool kostitas meid vihmaga. See aga ei takistanud tüdrukuid linna minemast, et oma riidevaru täiendada. Nii kuluski enamus päevast sellele, et tüdrukud shoppasid linnas 50 eurot tunnis ja mina ning Rauno vahetasime minu auto esimest amorti. Ahjaa, koos mu nelja kursakaaslasega tuli eestist kaasa ka terve amort mu autole. Aitäh Karlile, et ta selle mulle koos tööriistadega saatis ja tänud Raunole, et ta mul seda pool päeva vahetada aitas!

Peale auto remontimise lõppu, suundusime Raunoga linna, et otsida üles üks väga huvitav restoran. Koha ja resto leidsime üles ning seal tellisime endale kilose seaprae. Ühelt poolt olime selle kuhjaga nähtud vaeva eest ära teeninud ja teisalt oli see lihtsalt nii hea, et seda peab siin olles sööma.

Peale kõhutäit oli kell juba kuuele lähenemas ning saime tüdrukutega taas poes kokku, et õhtuks midagi hamba alla osta. See päev me suurt enam edasi ei teinudki, läksime ühikasse, ajasime juttu ja läksime vist enne keskööd juba magama. Ega shoppamine ja auto remont siis lihtsad tööd ole.

Reedel liikusin hommikul kooli ning kui olin peale ainsat tundi koju jõudnud läksime üllataval kombel taas poodi. Seekord läksime autodega ning ma võtsin kaasa ka Andre. Huvitav oli, et Andre tahtis endale küll poest hoopis sporditosse osta, kuid lahkus sealt hoopis nelja toidukotiga. 

Peale kerget lõunapausi läks taas aga vaatamisväärsustega kohtumisest. Võinoh, tegelikult ronisime küll ainult ühe vana staadioni ülemistele pinkidele, kuid juhtumisi on see monstrum maailmas suuruselt teine spordirajatis ning sinna mahub 7 jalkaväljakut! Puhtjuhuslikult asub ta ka otse mu ühika kõrval. Ühika kõrval asub ka väga äge park, kuhu meie tee peale staadionit edasi läks. Seega jalutasime pargis, sõitsime köisraudteega ühe ringi, et saaks öelda, et oleme seda teinud ning seejärel läksime taas ühikasse sööma ja puhkama. Õhtut alustasime mõnede lisandudnud eestlaste ja portugaallastega ühikas ning lõpetasime vanalinna kirikus vahupeol olles. Minu meelest väga veider kombinatsioon peo ja põrandapesu ühendamiseks, kuid kokkuvõttes oli päris vahva ja koju saime varajastel hommikutundidel.

Laupäeval aga oli käes hetk, kus mu nädalane pidu ja pillerkaar sai läbi, sest esmaspäeval on eestis koolipäev ja mu toredad neli külalist pidid koduteed alustama. Nii ärkasime, sõime ja natuke enne kahtteist asutasid nad end eesti poole teele. Taaskord saatis gps nad alguses Prahas kusagile võsavahele, kui pühapäeva hommikuks olid nad juba kodus. Tore , et nad tervelt tagasi jõudsid ja boonusena on tore, et mu lauariided ja uued lauasaapad on koos nendega ka eestimaal tagasi.

Aga , laupäeval ei olnud mul veel suuremat õppimise indu ja seetõttu sain hoopis kokku eelimisest suvest tuttava tšehhi Monikaga , et temaga tunnike pargis elust ja olus rääkida ning seejärel teise tuttava tšehhi Helena ja ta kuti Vojta juurde sushit sööma ja huvitavaid kokteile degusteerima minna. Huvitav on, et Helena ja Monika elavad teineteisest vaid paari maja kaugusel, mida nad ise muideks ei teadnud ning veel oli tore, et Vojta hobiks on erinevate kokteilide meisterdamine ja jazzmuusika kuulamine. Kokkuvõttes oli tore õhtu ja hea lõpetus mu tormilisele nädalale. Maabusin kodus natuke enne keskööd ning sain paari nädala parima une!

Pühapäev ja esmaspäev möödusid mõlemad taas koolitööde tähe all. Semestri lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja lõpuks saab end ka natuke liigutada, et oma vajalikud koolipunktid välja teenida.

Päris tore nädal oli.

Sellised on Riina, Etu, Rauno ja Gerli...

...selline on vaade ühikamäelt linnale...

...ja selline on Praha kevad juba praegu!

Sünnipäevadest

Teate, viimasel nädalal väga palju huvitavat juhtunud ei olegi. Reedel käisime Joao ja Angeliga korra väljas ja proovisime juba vanast ajast töötavat kava: lähme ühte vahvasse pubisse, siis istume seal tunni, siis lähme sealt järgmisesse ja istume tunni ning siis lähme  veel järgmisesse ja leiame sealt eest kümme eestlast, kes tähistavad meie jalkapoiste esimest võitu siin (nimelt kaks selli on Prahas mingisuguse laenulepinguga pool aastat mängimas). Sealt liikusime meie ühikasse ning eestlased kluppi.

Laupäev ja ka pühapäev ning isegi esmaspäev kulus mul ehitusmehaanika kontrolltööks õppimisele. See oli omamoodi isegi huvitav, sest ma pole Prahas õppimisele eriti palju aega kulutanud, kuid nüüd sain siis esimese meenutuse sellest, mis tähendab olla ikkagi tudeng.

Esmaspäeva õhtuks oli aga mul õppimisest tõsiselt villand ning otsustasin koos Joaoga minna “kitchen linguea” üritusele. Väga vahva ettevõtmine oli, sest ma sain seal süüa teha ja ka süüa! Igatahes kiideti vanaema retsepti järgi tehtud jahukastet ja ahjukartuleid ning ise sain proovida ka teiste riikide rahvusroogasid. Kokkuvõttes oli tore ja toitev  üritus.

Teisipäeval peale tervet päeva koolis jõudsin lõpuks koju ja toredal kombel olid portugali sellid mu ahjuplaadi kuidagi mu toast kätte saanud ja selletäis head- paremat oli juba ahjus. Lisaks oli Manuelil kolm külalist ja loogilise jätkuna läksime peale õhtusööki välja. Peole jõudsime lõunamaade kombe kohaselt öösel ühe paiku ja sealt koju tagasi sain varahommikul. Sellele järgnes ka tunnine sissemagamine ja kooli kiirustamine ning seejärel sulgpall.

Ja selle kõige järel tegin õhtul endale, Elenile ja Joaole ühe suure pannitäie ahjukartuleid ja kana. Ja selle järel liikusime Marttiga juba igakolmapäevaselt traditsiooniks saanud Eesti neiu sünnipäevale. Sellel korral oli järg Mirjami käes, eelmisel nädalal oli Kaia ning nädal enne seda Margot. Kindlasti on kellelgi ka järgmine kolmapäev sünnipäev, sest see traditsioon on täitsa vahva juba.

Igatahes hakkasime Marttiga õhtul peale üheksat liikuma ja kohale jõudsime päris ruttu- nii poolteise tunniga. Päriselt oli tunne nagu sõidaks siberisse- buss, metroo, taas buss ja kohale ei jõua, Strahov asub ikka hea koha peal, igale poole on kümme minutit ja saab minna ühe bussiga.

Aga lõpuks olime siiski kohal, andsime Mirjamile oma kingid üle ja pressisime end juba eest ootava kümne külalise vahele. Tuba oli küll väike, kuid saime mõnusalt juttu ajada, erinevat suupistete menüüd proovida ning kõige tipuks avastasime taas, et Eesti on ikka jube väike. Nimelt sattusin juttu ajama Toomasega ning üllatus-üllatus, tuli välja et ta on päris Riisiperest ja meil on seal terve kari ühiseid tuttavaid. Seega oli üks tund suure seletamisega täidetud. Kusagil peale südaööd otsustasime liikuda linna poole, kusagil peale nelja otsustati meie poolt hõivatud klubi kinni panna ja mingil hetkel peale seda jõudsin ma päevase transpordiga koju ning kell oli kuus!

Igatahes ärkasin täna alles lõunast ja ainus asjalik tegu on senini olnud uute lauasaabaste ostmine (samas olen seda juba pikka aega plaaninud). Nüüd jääb ainult välja mõelda, kuidas ma need Eestisse toimetada saan.

Ahjaa, järgmisel nädalal tulevad mu kursakaaslased ja loodetavasti ka paar juppi mu autole!

Siin ei ole 10 cm lund, siin on roheline muru!

No kuhu ma siis nüüd oma blogimisega toppama jäin? Ahjaa, peale neljapäeva tuli reede, kus läksin peale kooli autoga poodi. Enamasti poodlema sõitmiseks võtan kellegi kaasa, ning sellel reedel tuli minuga Eleni. Ta on Kreekast, õpib arhitektuuri, on erasmuslase kohta küllaltki korralik (loe: käib nädalas ainult paar korda väljas ja osaleb kõigis loengutes) ning mängib väga hästi klaverit.  Igatahes tuli talle poodi minnes hiilgav mõte hiljem koos süüa teha. Nii me ostsimegi vajalikku kraami: jahu-liha-piima –spagette lõuna tarvis. Paar tundi hiljem olime ühikas tagasi, toit vanaema retsepti järgi valmis ning istusime neljakesi koridoris laua taha. Meiega oli söömise jaoks liitunud ka Andre ning seltskonna mõttes oli kohal ka Joao, kes kirus tükk aega seda, et oli just enne meie kokkamist sööklas käinud.

Õhtu saabudes hakkasime sättima välja minekuks. Algul enne linna suundumist tegime oma kogunenud kambaga (keda oli ligemale kümme portugali, kreeka ja muude rahvuste esindajat) väikese peatuse ühikate kõrval Strahova mäel, et nautida vaadet tuledes linnale. Seejärel suundusime Andre juhendamisel Charles University pubisse. Pubi kuulub Charles’i ülikoolile ning see asub otse ülikooli maja all. Pubisse jõudes võtsime kambakesi näo peale ühe õlle ja istusime maha. Ja siis see hakkas! Eleni oli leidnud klaveri ja järgneva tunni istusime, vaatasime ja mõtlesime kuidas ta nii hästi mängida saab! Lood olid valdavalt klassika poole kalduvad ning ainsa tundsin ära “Amelie” soundtracki, kuid ta mängis nii hästi, et kuulasime kõik suu lahti ja silmad Elenil ja klaveril. Tund peale südaööd lahkusime alguses plaaniga kusagil veel edasi istuda, kuid lõpuks trammipeatusesse jõudes leidsime kõik, et on aeg koju minna.

Nii jõudsimegi varsti koju ning mul oli kindel plaan magama minna. Kuid selle rikkusid ära kaks slovakki- üks on siin erasmusel ja elab minust kaks tuba edasi ning teine oli tema sõber, kes oli siin tudengiturismi tegemas. Igatahes olime reipas meeleolus ning selle peale otsustas Victor meile näidata iluuisu hüppeid. Uiskude asemel olid tal küll sokid ning jääd asendas kivipõrand, kuid oma tegevusega suutis ta kella neljaks üles ajada kurdistani tudengi, kes oli peaaegu nõus temaga koos hüpetele järgnevaid tantsusamme harjutama ning samuti jäi koos meiega tema etteastet vaatama hispaania neiu, kes saabus just peolt. Igatahes on mul nüüd omajagu veidrat videomaterjali iluuisutamisest, slovakist ja Strahova koridorist öösle kell neli.

Laupäeva lõunaks olin end taas voodist üles ajanud, natuke õppida jõudnud ja siis ilmus mu ukse taha Andre. Nimelt hakkas ülejäänud korrus väljas grillima ning seetõttu pidime ka meie nendega liituma, et tähistada esimest päeva, kus sai t-särgi ja plätadega õues olla. Ja nii mööduski enamus päeva õues kana-lammast ja muud liha sussitades. Tuppa saime alles  hämaras.

Õhtul otsustasime peal mõõdukat soojendust ja paari Eesti kaardimängu õpet siirduda linna peole. Nii leidsingi ennast Retrost, mis iseenesest on täitsa tore koht, aga millegi pärast undavad mu kõrvad peale selle klubi külastust kuni järgmise päeva õhtuni. Igatahes sain sealt koju trammi-bussiga kusagil kuueks hommikul.

Järgnev päev algas minu jaoks lõuna paiku, õppisin, tegin natuke süüa ja siis õppisin taas.

Sama jama jätkus ka esmaspäeval, kus järjekord oli söömine-õppimine koolis- õppimine  konsultatisoonis- õppimine arvuti taga ja õhtuks jõudsin lõpuks koju, et veel natuke ühte referaati kokku klopsida.

Ja suure üllatusena jätkus eelnev muster ka teisipäeval, kus olin viis loengut koolis.

Aga sellega sai see jama ka läbi. Koju jõudes oli Manuel parajasti ahju lükkamas suurt panni kartulite-kana-sibula ja muu heaga ning tund hiljem sain nädala esimese korraliku kõhutäie.  Söögi tegemine kolmele- neljale inimesele on viimasel paaril nädalal meil päris tavaliseks saanud. Ühel päeval teevad õhtusöögi portugali esindajad, teisel mina ja kolmandal teeme näiteks kreeka neiuga koos midagi head. See koos tegemine on mõnus, sest toit on alati parem kui söökla oma, samas saab tutvuda võõramaa köögiga ning kõige tipuks saab kõht väga täis. Selle viimasega on vahel isegi natuke raske, sest Manuelil on mingi tobe” vanaema” või “vanaisa” või kurat teab kelle “peretraditsioon”, et kogu olemas olev toit tuleb ära süüa. Nii ongi tavaliselt tund-paar peale sööki raske liikuda, mõelda ja asjalik olla.  Peale sööki kogusime end natuke, võtsime siis endid kolmekesi Manueli ja Joaoga kokku ja suundusime linna. Alguses olime kellegi juures külas, et natuke juttu ajada ja et üks kiire argentiina kaardimäng teha. Hiljem suundusime sealt Duplexisse. See on koht, mis asub peatänaval, paikneb katusekorrusel, on  vist kõige kallim peokoht linnas ning omab terrassilt kõige paremat vaadet peaväljakule ja vanalinnale.

Kolmapäeval käisin ühe loengu jagu koolis ning teise tunni olin sulgpalli mängimas. Loeng oli huvitav, sest meile räägiti üleujutustest. Nimelt on Prahas see tõsine probleem, sest Vltava jõgi läheb linna keskelt läbi ning kipub vahel üle kallaste ajama. 2002.aastal kees ta nii palju üle, et Eesti saatkonnas oli vesi esimese korruse laelampideni. Väidetavalt maksid Tšehhi elanikud järgneval aastal eraldi maksu, et Praha ära uhutud osa taas üles ehitada.

Kolmapäeva õhtul suundusin Kaia sünnipäevale. Kaia on Eestist ja on siin kehakultuuri alal erasmusel ning ta elab koos Margotiga, kes on ka Eestist ja on siin kehakultuuri alal praktikal.

Kuna kingiks mul head ideed ei olnud, otsustasin osta pudeli kohalikku rummi ning hiljem tuli välja, et neid ideetuid rummikinkijaid oli lausa neli. Huvitav oli see, et neiud elavad katusekorteris, mis on natuke suurem mu ühikatoast, eestlasi oli sünnipäevale kogunenud tipphetkeks 15 ning lõpetuseks avastasin, et nende maja tagant tuleb buss otse minu ühika ette.

Nii ma jõudsingi koju paar tundi peale südaööd ning ärkasin täna tund peale keskpäeva, et üks skype kõne teha ja õppima hakata.

(Jah, nad müüvad Tšehhis eesti siidrit)

Pürenee poolsaare suusatraditsioonidest

Neljapäeval peale presentatsioonist paastumist tuli mulle ukse taha Andre, kes ütles , et nad plaanivad nädalõpul Tšehhi kõrgeima künka otsa suustama minna. Ja muidugi küsis ta , et kas tahan ka tulla ning muidugi ma tahtsin minna.

Nii me reedel peale kooli suusa-laua laenutusse läksimegi ning juba peale lõunat suundusime bussiga Splindleruv Mlyn’i poole. Märkimist väärib, et bussile minnes oli väljas +15 ja meie kaheksakesi lauad, suusad ja muu kama kaelas metroosse-bussi ronimas olime kohalikele naljakas vaatepilt. Kui aga õhtul peale kolmetunnist sõitu kohale jõudsime oli väljas +3 ja tuli suusajope ruttu selga ajada, et järgmisel päeval eluvaim ikka mäel sees oleks.

Hosteli poole jalutades nägin tuledes mäge ning administraatorilt kuulsin, et see on üheksani lahti. Sellel hetkel oli siis sulgemiseni veel poolteist tundi aega. Ja nii hakkasid mul jalad-käed sügelema ning peale asjade nurka viskamist võtsin laua-saapad- seljakoti ja hakkasin üksi mäe poole jalutama. Kutsusin ka teisi, aga enamus olid täitsa esimest korda ning need kes olid enne paar aastat sõitnud saatsid mu pikalt, sest väidetavalt on järgmine päev piisavalt raske.

Ja nii ma siis üksi mäe poole astusin, ostsin pileti, panin saapad jalga ja laua alla ning läksin tõstuki peale. Ja siis algas suur rõõm, sest ma pole üle kahe aasta lauda alla saanud ja nüüd oli see lihtsalt nii kuradi hea. Ma sarnanesin sellel õhtul tunniks mudilasega, kes on just saanud uue mänguasja, sest mägi oli tühi ja sõit väga hea.

Peale mäe sulgemist suundusin hostelisse, sealt peale inimeseks saamist kõige odavamasse baari külas, et üks maxiburger võtta ning hiljem ühinesin ülejäänud seltskonnaga, et noolemängu ja lauajalkat uhada.

Järgmine hommik algas seitsme paiku suure lootusega jõuda mäele juba avamise ajaks tund hiljem. Läks aga nagu tavaliselt, ehk saime end pestud, poes käidud ja söödetud alles poole üheksaks ja mäel olime peale üheksat. Aga mis sest, päev oli veel endiselt ees. Ja oli see alles päev, ilm oli nagu Eesti maikuus +15 ja paras broileri tunne oli suusajopes ja paksudes pükstes olla.

Tegelikult oli see päev mulle mäel omapärane kogemus. Meil oli lausa 5 esmaskordselt suuskadel-laual olijat, kellest mõni nägi oma elus lund esimest korda Tšehhis, seetõttu sai omajagu õpetada ja seletada. Samas ei olnud sellest just ülearu kasu, sest nad kukkusid ikka päris palju. Mina jäin esimesel sõidul viimaseks koos ühe hispaania neiuga ja see oli omaette hariv kogemus, sest õppisin suurel hulgal erinevaid vandesõnu hispaania keeles. Kokkuvõttes olin temaga esimesel kilomeetril vist üle tunni ja me pidasime pidevat vaidlust mis nägi välja umbes nii:

Nazareth:”Jarko it’s impossible!”

Mina siis vastu:”Cmoon stand up and try again!”

Lõpuks jõudsime sinnani, et püüdsime kinni Manueli, kes nähtavasti oli ka omaette tunni portugali keeles vandunud. Ka oli ta oma teksad korralikult ära rebestanud ja päeva lõpuks sarnanes ta päris korralikult  asotsiaaliga, kellel on kaks teksade moodi püksisäärt ja joosud jalas. Igatahes jätsin nad koos üksteist ergutama ja sõitsin valdava osa päevast üksi, vahepeal pidasin teistega koos lõunat.

Kella neljaks, kui mägi suleti olime seltskonnaga jõudnud sinnani, et hispaanlased Nazareth ja Daniel püsisid suuskadel täitsa püsti ja kukkusid ühe sõidu jooksul ainult paar-kolm korda, esmakordsed lauapoisid mudisid jalgu, mis oli megavalusad ja suuskadel Manuel oli täielikult ära hävitanud oma teksad ning ka mõlema jala suured varbad. Viimaste pärast jättis ta järgmise päeva mäel vahele ja ravis end hostelis.  

Õhtul suundusime taas burgerit sööma ja päeva juhtumistest ning valutavatest kehaosadest rääkima. Samas saabus see õhtu ja uni palju kiiremini kui eelmisel päeval, sest olime kõik ikka päris väsinud.

Järgmine hommik algas hea ideega saata õppijad samale mäele ja minna koos kahe kogenuma portugali lauapoisiga ühte natuke kaugemat nõlva proovima. Kahjuks läksid aga minu ja kahe tegelase teed ruttu lahku, sest nad mõlemad kukkusid esimesele nõlvale minnes pesunööri ja suurt taldrikut meenutava tõstuki otsast ära ning lõpuks jalutasid selle kilomeetri omal jalal mäkke. Ootasin neid natuke ja siis suundusin suurema mäe poole. Kohale jõudsin vahepeal kellegi hoovist ja vist mingi söögikoha kuuri katusest üle sõites. Kuigi mäel oli sooja tublisti üle kümne kraadi, oli seal lund kohati üle meetri, seetõttu pääsesin ka pikast jalutuskäigust, võinoh veel ei pidanud ma väga jalutama. Igatahes suundusin tõstukijärjekorda, kus avastasin, et olen mäel koos saja mudilasega, kes kõik hakkavad kohe slaalomit sõitma. Peale natukest ootamist lohisesin tõstukiga mäe otsa ja seal sain aru, et see on küll vale koht, kust oma päeva alustada. Mäe ülemine ots- nii viissada meetrit oli selge jää ja nii must kui võimalik (must tähendab kuni 45 kraadist kallet) või nii mulle sealt alla sõites-lohisedes tundus. Õnneks jõudsin siiski tervena alla tagasi ja otsustasin tagasi eelmise päeva rajale suunduda. Algselt targa mõttena tundunud kõrvalepõige rajalt lühendamaks teekonda osutus valeks, sest taas leidsin end kellegi hoovist ja jõe kaldalt. Nii läksin kõigepealt jäämäe algusesse ning sealt jalutasin jõe teisel kaldal juba tuttavama raja poole edasi.

Peale kilomeetrit-paari jõudsin eelmise päeva mäele tagasi ja õnneks oli kell alles natuke peale üheksat nii et sain endiselt sõita täispika päeva. Ja nii olimegi kõik kaheksakesi terve päeva mäel, vahepeal pidasime lõunat ja kella kolmeks jagunesime kahte gruppi, et bussidega koju jõuda. Nimelt on piletit liiga hilja ostes võimalik terve reis läbida seistes ja kuna me seda enam teha ei soovinud, ostsime piletid varakult hommikul ette, kuid kuna meist oli terve kari varasemaid tegelasi saime ikkagi viimased kohad kahe eri bussi peal. Kokkuvõttes jõudsime õhtul kaheksaks ühikasse tagasi ja uni pole tükk aega nii hea olnud kui järgneval kahel õhtul.

Esmaspäeval viisime oma varustuse renti tagasi, sealt edasi algas tavapärane koolinädal. Õhtul suundusime Andrega majadusülikooli keelekohviku üritusele. Meie lootus leida seal suur kogus naissoo esindajaid sai aga vastupidise tulemuse, sest kuigi olime majadusülikoolis, oli seal pool rahvast tehnikaülikoolist ja need kes majandusest, olid ka valdavalt ikka kutid. Kokkuvõttes oli mees ja naissoo seis 4:1 mis oli natuke nutune. Aga mis seal ikka, õhtu oli tore, sain taas mitme uue näoga tuttavaks ja lubasime paari nädala pärast taas samale üritusele minna.

Teisipäev ja kolmapäev möödusid koolis puhates ja mängides ning neljapäev oli ainult üks suur puhkus (loe: õppimine ühikas) ning õhtule pani punkti vene keele tund tudengiühenduse kontoris.

Presentatsioon

Reede ja laupäeva õhtud olid mõlemad peo ja klubi rütmis. Ma ei ole oma  eelneva elu jooksul kokku ka nii palju klubis käinud kui Prahas oleku ajal. Üks klubi asub linna ääres, teine täpselt peatänava kohal katusel, kolmas keskväljaku all keldris jne. Kokkuvõttes oli see ringi traavimine päris väsitav ja nii plaanisin pühapäeval rahulikult kodus õppida.

Ja seda ma ka tegin terve pärastlõuna kuni õhtuni välja. Istusin oma ehitusmehaanikaga algul oma toas tunni, siis Manueli juures teised kaks tundi ja lõpuks sain kodutööga õhtuks poole peale. Hea on, et Manuel on selle aine läbinud ja veel parem on, et ta on lahkesti nõus mind aitama. Nagu järgmisel päeval nägin on ta klientuur kiiresti kasvamas, sest teised minu kursuselt ei osanud asja ka oma peaga ära teha.

Aga minu rahulikult magama mineku plaanist ei tulnud taas midagi välja, sest õnneks on meil olemas ka eesti esindus. Ja nii tuli mulle ukse taha Martti, kes ütles, et lähme nüüd mingisse keldrisse ja istume seal karja eestlastega kuni keskööni. Nii saingi magama taaskord alles kell kaks.

Esmaspäeva hommik algas autosõiduga poodi, et osta kilusid, leiba, suhkrut ja muid asju, mida meie kiluvõileibade ja kama tarbeks presentatsioonil vaja on. Õhtul seadsin sammud loengusse ja seal ootas mind ees hea üllatus. Nimelt oli meie koolil külas mingi väga väga tark onkel ameerikast, kes spetsialiseerus maavärnatest tingitud purustustele. Ja eriti vahval kombel oli ta eelmisel aastal samal ajal maavärina epitsentris Uus-Meremaal.  Ja nii saigi ta pidada meile kahetunnise loengu koos rohke pildimaterjaliga. Ühel pildil naeratamas tema kokku kukkuva maja juures, teisel tema abiline üldse mitte nii rõõmsa näoga samas kohas jne.

Teisipäev ja ka kolmapäeva päev möödusid koolis puhates ja mängides. Kolmapäeva õhtul läks aga tööks, sest eest ootas Eesti presentatsioon. Õhtul kella kaheksaks olime siis valmis saanud kama, kiluleibade, vana tallinna, täismõõdus lipu, vägeva videoga ning ühe kiire ja absurdse mänguga pealtvaatajatele. Kaasa aitasid mitmed eestlased ning asutusena ka Eesti saatkond. Ühtedelt saime vanakat, teiselt jällegi kama, kilusid ja vinge lipu. Kokkuvõttes oli meie esitlus kiire ja korralik ning lõpus saime korraliku aplausi! 

Sellist videot näitasime isu tekitamiseks esitlusele eelneval nädalal:

http://www.youtube.com/watch?v=0YvpweUs5_A 

Ja sellise andsime neile ette presentatsioonil:

http://www.youtube.com/watch?v=PujxOhiox0Y&feature=youtu.be&hd=1 

Kurat, hakkan nüüdsest kokaks!

Tükk aega olen mõelnud, et miks seda virelevat ehitaja elu endale soovida,
hakkan parem kokaks. Nälga ei saa kunagi jääda:

Väikese tõenäosusega on mu elupöördelise sammu taga hommikused kaks võileiba ning nendele järgnenud ahjukartulid on õhtul kuuest lihtsalt maailma parim asi mida saab reedesel päeval soovida.

Lõunamaade ajaplaneerimisest

Esmaspäevast algas elu taas pihta. Tervis oli tänu rohkele sidrunile ja puhkusele enamvähem korras ja nii suundusin peale õhtust loengut cafe-linguea tuurile. See kord leidis see aset rongibaaris, mis asub täpselt peaväljakul. Baar on huvitav, sest kogu tellitu tuuakse lauda mudelrongidega ja nii on sinna ehitatud terve korrusetäis keerulisi vidaukte, liipreid ja lõppjaamu ehk laudu.  Vahva oli ka see, eelnevad vene turistid olid enne lahkumist raudteed suurest rõõmust mudinud. Kuradi sabotöörid! Paar rongi sõitis meie kõrval teelt välja ning kelner pidi valdavalt kraamiga jalutama, sest liiklus lihtsalt ei toiminud.

Teisipäev oli surm nagu tavaliselt. Jätsin ühe loengu vahele ja tulin koju lõunaks magama, sest õppejõud loeb otse oma slaididelt maha ning une puudus andis peale kahte hommikust loengut tunda. Õhtul oli taas kaks loengut tavapärases praadimises  oma suure lemmiku juures. Vanamees teab ainest palju ja on teadustööd teinud, aga õppejõuna on ta küll vilets- seminari asemel teeb ta tavaliselt teise loengu ja siis annab väga kirve koduülesande, mille suudab auditooriumist ära teha kaks inimest. Nii kulubki enamus tema loengu ajast naabrilt koduste asjade maha vehkimisele.

Kolmapäev algas see-eest ägeda tunniga koolis, seejärel veel ägedama sulgpalli trenniga ning lõpuks jõudsin poodi ja ostsin endale lõpuks sporditossud. Ei peagi enam oma armsaid tenniseid sportides äestama!

Õhtul siirdusin Marttiga eesti neiude juurde soolaleivale. Nad elasid eelmisel semestril ühikas, kuid leidsid selleks kevadeks endale väga vinge katusekorteri peaaegu kesklinnas. Ehk siis iga tudengi unistuse!

Pidu oli taaskord tavapärane eestlastele. Enamus meist lahkus öösel kolmest, kaasa arvatud Martti, kellel oli kindel plaan jõuda koju enne südaööd, et siis veel kindlamalt järgmisel hommikul esimesse loengusse minna.

Neljapäev algas alles lõunast, sest lõpuks sain end nädalast välja magada. Õhtuks vedasin end P.M Clubi kus olid end esitlemas kreeklased, itaallased ja hispaanlased. Toit oli hea ja sain kõhu täis pugida. Ehk siis on tark mõte minna õigeks ajaks kohale ja saada tasuta õhtusöök- Kreeka ja Hispaania köök on päriselt üle prahi!

Samas nende esitlused olid lõunamaale kohased. Igale riigile on ette antud aega 15 minutit, et teha väike video oma riigist ning mõni vahva mäng. Kreeklased siis alustasid ja said napilt 40 minutiga valmis, seejärel tuli Itaalia, kes ei jäänud neist oma poole tunniga ka palju maha ning lõpuks võtsid uue päeva  kokku juba Hispaania esindajad järgneva pooltunniga. Tegelikult oleks kogu esitamise voor pidanud läbi saama üheteist paiku, aga viimased ladinasammud tehti laval juba uuel päeval. Rahvas oli esitlusest ammugi tüdinud ja nii vedasimegi end koju koti peale. Reedel ju taas kooli vaja minna.

Tere kevad! Tere gripp!

Esmaspäev tuli  väga vaikselt, sest kool algas alles neljast. Samas olin koolis juba kaheteiskümnest oma vana tuttava õppejõu juures tõestamas taaskord, et aru pole mul ülearu antud ning et pean ikka konsultasioonis kurja moodi vaeva nägema, et tema terminitest ja inglise keelest aru saada. Kokkuvõttest sain oma harjutuse tehtud ja järgmisel päeval loengusse minnes otsustas vana mitte kohale ilmuda ning nii me ootasime- mina ja kolm vene rahvusest tudengit 20 minutit auditooriumi ukse taga, et ehk siiski tund toimub.

Siiski oli esmaspäev täitsa tore, sest ma läksin siis koos Frani ja juhuslikult leitud horvaadiga cafe-lingea kokkusaamisele. Cafe-lingea tähendab erinevate erasmuslaste ehk rahvuste ühist kogunemist mõnes kohvikus ning pikka seletamist ja väheke teise keele õppimist. Mina sattusin prantslaste nurka, kus ma keelt kuigi palju ei hauganud, kuid samas olid nad täitsa huvitavad ning vestluski pakkus omajagu mõtteainet.

Teisipäeva veetsin taas koolis ning õhtul läksin välja, et Frani viimast nädalat tähistada. Saabusin hommikul hammaste pesult samal hetkel kui Fran ühikasse jalutas, ehk suhteliselt sama-aegselt hispaanlastega.

Juba samal ööl ja järgmisel hommikul tundsin ka kerget pakitsust kurgus ja terves olemises ning seetõttu jätsin kolmapäevase loengu vahele, sest tervis on tähtsam.

Sama olemine jätkus ka neljapäeval. Seetõttu käisin ainult korra poes ning lootsin ruttu terveks saada.

Reedel hommikul ärgates oli kurk endiselt valus, siiski vedasin  end kaheks loenguks kooli ja taas lõunaks koju ning plaanisin pikalt puhata kuni õhtuni, et siis karja hispaanlastega Frani viimast  õhtut Prahas tähistada.

Päris nii aga ei läinud, ning peale  lõunat pidin seadma sammud oma armsasse Tšehhi panka, sest mul on viimasel nädalal konstantne jama oma pangakaardiga. Tuli välja, et algne kaart ei jõudnud postiaadressile kohale, nüüd saadetakse uus kaart ning kõige toredama asjana olen ma sularahast puhas ning saan ainult Eesti kaardiga maksa. Tšehhi ei ole aga Eesti, et igal pool saad kaarti näidata  ning seetõttu pean oma liikumist piirama kuni saan kohaliku pangakaardi ning sularaha võimaluse.

Igatahes saatisme Frani väärikalt reede õhtul klubi poole ning ma suundusin magama, sest kurk oli endiselt valus.

Frani olen viimase nädala jutus palju maininud, sest ta on üks  ägedamaid hispaanlasi keda siin olen näinud. Tavalised hispaanlased räägiva pidevalt oma keeles, on mitmetes ühikates sõna otseses mõttes keelatud ning lärmavad looma moodi. Fran ehk Francesco on aga omamoodi tegelane, ta leiab alati aega, et sinuga inglise keelt purssida, et sulle midagi oma päevast rääkida ning alati kutsub ta sind mõnele üritusele kaasa. Ühtlasi läheb ta ka 2.märtsil koju Valenciasse tagasi ning sellest on tervel korrusel päris kahju. Loodame, et ta tuleb meile Strahovasse aprillis külla nagu ta plaan on.

Proosit Eesti Vabariik!

Reedel- Eesti Vabariigi aastapäeval seadsin sammud õhtul kuueks Eesti saatkonda. Eestlasi oli sinna kogunenud ehk 25 – 30 jagu. Nendest 5 olid meie saatkonna meeletult suur personal koos konsuli ja suursaadikuga ning ülejäänud valdavalt Prahas õppivad tudengid ning ka mõned koha peal töötavad tegelased. Õhtu kulmineerus päris meeldivalt- algul sõime cateringi ja ka eestlaste endi tehtud toitu ning selle kõrvale sai võetud pokaal veini. Muideks, meie Marttiga meisterdasime hunniku kartulisalatit mis esimesena otsa sai!  

Ja taas nagu eesti peole tavaks, oli algus tasane ja vaikne ning hiljem jõudsime sinnani, et võtsime saadikuga koos Viru Valget. Kokkuvõttes oli tore õhtu ja äkitselt tundus kõigis Praha eestlastes tärganud olevat suur patriootlus nii presidendi kõne kui ka Liviko toodangu vastu.

Laupäeval olime aga väga internatsionaalsed- toimus “national dinner” ehk lõunasöök mis libises õhtusse. Iga riigi esindajad tegid oma rahvusele omaseid toite ja kokkuvõttes võis end ogaraks süüa. Hispaanlased tegid kartuli-muna omletti, venelane pannkooke, kurdid riisi-makaroni-liha ja jumal teab mille kõige hea segu, portugaallased rahvuslikku pasta-liha-tomati jne pada, mina meisterdasin ühest kapsast magushaput kapsast ja kapsast hakklihaga jne. Väidetavalt olid kõik toidud väga head, kuid oma magushaput kapsast saan veel tänagi süüa. Samas oli see väga mõnus üritus, sest iga rahva toidud on erineva maitsega ning kui lauas istub 8 rahvust siis jätkub ka juttu mitmeks tunniks.

Õhtul leidsime end taas koos kesklinnast peolt. Enne seda tegime sooja ühe hispaanlase korteris, kus sattusin huvitavasse vestlusse itaallasest it mehega. Kui tutvustasin end, et olen Eestist, tuli kiire vastus, et kust- Tallinnast? Tuli välja, et patsiga onul oli olnud eesti neiu ja et ta oli suur eesti fanatt. Veel oli huvitav, et ta oli tõsiselt vihane pronksiöö sündmuste peale ning sarnanes oma ütlemistelt mõne tulihingelisel eesti vabadusvõitlejaga. Igatahes oli päris sisukas vestlus ja taaskord pidin hea üllatusena tõdema, et pea kõik inimesed, kellega olen tutvunud , teavad kus eesti asub ja pooled teavad isegi mis meie pealinn on. Viis aastat tagasi tuli ikka pikemalt seletada kes ja kus me oleme.

Minu tuba

 Tegelikult jagan tuba Tomasega, kuid ta ilmub välja ainult siis, kui soovib mulle külmkappi osta või öösel esmaspäevast kolmapäevani oma voodis magada.

Ahjaa, meie ühikatoad sarnanevad kapiga- lähed kooli astud kapiuksest välja, tuled koolist, astud kapiuksest sisse.