No kuhu ma siis nüüd oma blogimisega toppama jäin? Ahjaa, peale neljapäeva tuli reede, kus läksin peale kooli autoga poodi. Enamasti poodlema sõitmiseks võtan kellegi kaasa, ning sellel reedel tuli minuga Eleni. Ta on Kreekast, õpib arhitektuuri, on erasmuslase kohta küllaltki korralik (loe: käib nädalas ainult paar korda väljas ja osaleb kõigis loengutes) ning mängib väga hästi klaverit.  Igatahes tuli talle poodi minnes hiilgav mõte hiljem koos süüa teha. Nii me ostsimegi vajalikku kraami: jahu-liha-piima –spagette lõuna tarvis. Paar tundi hiljem olime ühikas tagasi, toit vanaema retsepti järgi valmis ning istusime neljakesi koridoris laua taha. Meiega oli söömise jaoks liitunud ka Andre ning seltskonna mõttes oli kohal ka Joao, kes kirus tükk aega seda, et oli just enne meie kokkamist sööklas käinud.

Õhtu saabudes hakkasime sättima välja minekuks. Algul enne linna suundumist tegime oma kogunenud kambaga (keda oli ligemale kümme portugali, kreeka ja muude rahvuste esindajat) väikese peatuse ühikate kõrval Strahova mäel, et nautida vaadet tuledes linnale. Seejärel suundusime Andre juhendamisel Charles University pubisse. Pubi kuulub Charles’i ülikoolile ning see asub otse ülikooli maja all. Pubisse jõudes võtsime kambakesi näo peale ühe õlle ja istusime maha. Ja siis see hakkas! Eleni oli leidnud klaveri ja järgneva tunni istusime, vaatasime ja mõtlesime kuidas ta nii hästi mängida saab! Lood olid valdavalt klassika poole kalduvad ning ainsa tundsin ära “Amelie” soundtracki, kuid ta mängis nii hästi, et kuulasime kõik suu lahti ja silmad Elenil ja klaveril. Tund peale südaööd lahkusime alguses plaaniga kusagil veel edasi istuda, kuid lõpuks trammipeatusesse jõudes leidsime kõik, et on aeg koju minna.

Nii jõudsimegi varsti koju ning mul oli kindel plaan magama minna. Kuid selle rikkusid ära kaks slovakki- üks on siin erasmusel ja elab minust kaks tuba edasi ning teine oli tema sõber, kes oli siin tudengiturismi tegemas. Igatahes olime reipas meeleolus ning selle peale otsustas Victor meile näidata iluuisu hüppeid. Uiskude asemel olid tal küll sokid ning jääd asendas kivipõrand, kuid oma tegevusega suutis ta kella neljaks üles ajada kurdistani tudengi, kes oli peaaegu nõus temaga koos hüpetele järgnevaid tantsusamme harjutama ning samuti jäi koos meiega tema etteastet vaatama hispaania neiu, kes saabus just peolt. Igatahes on mul nüüd omajagu veidrat videomaterjali iluuisutamisest, slovakist ja Strahova koridorist öösle kell neli.

Laupäeva lõunaks olin end taas voodist üles ajanud, natuke õppida jõudnud ja siis ilmus mu ukse taha Andre. Nimelt hakkas ülejäänud korrus väljas grillima ning seetõttu pidime ka meie nendega liituma, et tähistada esimest päeva, kus sai t-särgi ja plätadega õues olla. Ja nii mööduski enamus päeva õues kana-lammast ja muud liha sussitades. Tuppa saime alles  hämaras.

Õhtul otsustasime peal mõõdukat soojendust ja paari Eesti kaardimängu õpet siirduda linna peole. Nii leidsingi ennast Retrost, mis iseenesest on täitsa tore koht, aga millegi pärast undavad mu kõrvad peale selle klubi külastust kuni järgmise päeva õhtuni. Igatahes sain sealt koju trammi-bussiga kusagil kuueks hommikul.

Järgnev päev algas minu jaoks lõuna paiku, õppisin, tegin natuke süüa ja siis õppisin taas.

Sama jama jätkus ka esmaspäeval, kus järjekord oli söömine-õppimine koolis- õppimine  konsultatisoonis- õppimine arvuti taga ja õhtuks jõudsin lõpuks koju, et veel natuke ühte referaati kokku klopsida.

Ja suure üllatusena jätkus eelnev muster ka teisipäeval, kus olin viis loengut koolis.

Aga sellega sai see jama ka läbi. Koju jõudes oli Manuel parajasti ahju lükkamas suurt panni kartulite-kana-sibula ja muu heaga ning tund hiljem sain nädala esimese korraliku kõhutäie.  Söögi tegemine kolmele- neljale inimesele on viimasel paaril nädalal meil päris tavaliseks saanud. Ühel päeval teevad õhtusöögi portugali esindajad, teisel mina ja kolmandal teeme näiteks kreeka neiuga koos midagi head. See koos tegemine on mõnus, sest toit on alati parem kui söökla oma, samas saab tutvuda võõramaa köögiga ning kõige tipuks saab kõht väga täis. Selle viimasega on vahel isegi natuke raske, sest Manuelil on mingi tobe” vanaema” või “vanaisa” või kurat teab kelle “peretraditsioon”, et kogu olemas olev toit tuleb ära süüa. Nii ongi tavaliselt tund-paar peale sööki raske liikuda, mõelda ja asjalik olla.  Peale sööki kogusime end natuke, võtsime siis endid kolmekesi Manueli ja Joaoga kokku ja suundusime linna. Alguses olime kellegi juures külas, et natuke juttu ajada ja et üks kiire argentiina kaardimäng teha. Hiljem suundusime sealt Duplexisse. See on koht, mis asub peatänaval, paikneb katusekorrusel, on  vist kõige kallim peokoht linnas ning omab terrassilt kõige paremat vaadet peaväljakule ja vanalinnale.

Kolmapäeval käisin ühe loengu jagu koolis ning teise tunni olin sulgpalli mängimas. Loeng oli huvitav, sest meile räägiti üleujutustest. Nimelt on Prahas see tõsine probleem, sest Vltava jõgi läheb linna keskelt läbi ning kipub vahel üle kallaste ajama. 2002.aastal kees ta nii palju üle, et Eesti saatkonnas oli vesi esimese korruse laelampideni. Väidetavalt maksid Tšehhi elanikud järgneval aastal eraldi maksu, et Praha ära uhutud osa taas üles ehitada.

Kolmapäeva õhtul suundusin Kaia sünnipäevale. Kaia on Eestist ja on siin kehakultuuri alal erasmusel ning ta elab koos Margotiga, kes on ka Eestist ja on siin kehakultuuri alal praktikal.

Kuna kingiks mul head ideed ei olnud, otsustasin osta pudeli kohalikku rummi ning hiljem tuli välja, et neid ideetuid rummikinkijaid oli lausa neli. Huvitav oli see, et neiud elavad katusekorteris, mis on natuke suurem mu ühikatoast, eestlasi oli sünnipäevale kogunenud tipphetkeks 15 ning lõpetuseks avastasin, et nende maja tagant tuleb buss otse minu ühika ette.

Nii ma jõudsingi koju paar tundi peale südaööd ning ärkasin täna tund peale keskpäeva, et üks skype kõne teha ja õppima hakata.

(Jah, nad müüvad Tšehhis eesti siidrit)

Pürenee poolsaare suusatraditsioonidest

Neljapäeval peale presentatsioonist paastumist tuli mulle ukse taha Andre, kes ütles , et nad plaanivad nädalõpul Tšehhi kõrgeima künka otsa suustama minna. Ja muidugi küsis ta , et kas tahan ka tulla ning muidugi ma tahtsin minna.

Nii me reedel peale kooli suusa-laua laenutusse läksimegi ning juba peale lõunat suundusime bussiga Splindleruv Mlyn’i poole. Märkimist väärib, et bussile minnes oli väljas +15 ja meie kaheksakesi lauad, suusad ja muu kama kaelas metroosse-bussi ronimas olime kohalikele naljakas vaatepilt. Kui aga õhtul peale kolmetunnist sõitu kohale jõudsime oli väljas +3 ja tuli suusajope ruttu selga ajada, et järgmisel päeval eluvaim ikka mäel sees oleks.

Hosteli poole jalutades nägin tuledes mäge ning administraatorilt kuulsin, et see on üheksani lahti. Sellel hetkel oli siis sulgemiseni veel poolteist tundi aega. Ja nii hakkasid mul jalad-käed sügelema ning peale asjade nurka viskamist võtsin laua-saapad- seljakoti ja hakkasin üksi mäe poole jalutama. Kutsusin ka teisi, aga enamus olid täitsa esimest korda ning need kes olid enne paar aastat sõitnud saatsid mu pikalt, sest väidetavalt on järgmine päev piisavalt raske.

Ja nii ma siis üksi mäe poole astusin, ostsin pileti, panin saapad jalga ja laua alla ning läksin tõstuki peale. Ja siis algas suur rõõm, sest ma pole üle kahe aasta lauda alla saanud ja nüüd oli see lihtsalt nii kuradi hea. Ma sarnanesin sellel õhtul tunniks mudilasega, kes on just saanud uue mänguasja, sest mägi oli tühi ja sõit väga hea.

Peale mäe sulgemist suundusin hostelisse, sealt peale inimeseks saamist kõige odavamasse baari külas, et üks maxiburger võtta ning hiljem ühinesin ülejäänud seltskonnaga, et noolemängu ja lauajalkat uhada.

Järgmine hommik algas seitsme paiku suure lootusega jõuda mäele juba avamise ajaks tund hiljem. Läks aga nagu tavaliselt, ehk saime end pestud, poes käidud ja söödetud alles poole üheksaks ja mäel olime peale üheksat. Aga mis sest, päev oli veel endiselt ees. Ja oli see alles päev, ilm oli nagu Eesti maikuus +15 ja paras broileri tunne oli suusajopes ja paksudes pükstes olla.

Tegelikult oli see päev mulle mäel omapärane kogemus. Meil oli lausa 5 esmaskordselt suuskadel-laual olijat, kellest mõni nägi oma elus lund esimest korda Tšehhis, seetõttu sai omajagu õpetada ja seletada. Samas ei olnud sellest just ülearu kasu, sest nad kukkusid ikka päris palju. Mina jäin esimesel sõidul viimaseks koos ühe hispaania neiuga ja see oli omaette hariv kogemus, sest õppisin suurel hulgal erinevaid vandesõnu hispaania keeles. Kokkuvõttes olin temaga esimesel kilomeetril vist üle tunni ja me pidasime pidevat vaidlust mis nägi välja umbes nii:

Nazareth:”Jarko it’s impossible!”

Mina siis vastu:”Cmoon stand up and try again!”

Lõpuks jõudsime sinnani, et püüdsime kinni Manueli, kes nähtavasti oli ka omaette tunni portugali keeles vandunud. Ka oli ta oma teksad korralikult ära rebestanud ja päeva lõpuks sarnanes ta päris korralikult  asotsiaaliga, kellel on kaks teksade moodi püksisäärt ja joosud jalas. Igatahes jätsin nad koos üksteist ergutama ja sõitsin valdava osa päevast üksi, vahepeal pidasin teistega koos lõunat.

Kella neljaks, kui mägi suleti olime seltskonnaga jõudnud sinnani, et hispaanlased Nazareth ja Daniel püsisid suuskadel täitsa püsti ja kukkusid ühe sõidu jooksul ainult paar-kolm korda, esmakordsed lauapoisid mudisid jalgu, mis oli megavalusad ja suuskadel Manuel oli täielikult ära hävitanud oma teksad ning ka mõlema jala suured varbad. Viimaste pärast jättis ta järgmise päeva mäel vahele ja ravis end hostelis.  

Õhtul suundusime taas burgerit sööma ja päeva juhtumistest ning valutavatest kehaosadest rääkima. Samas saabus see õhtu ja uni palju kiiremini kui eelmisel päeval, sest olime kõik ikka päris väsinud.

Järgmine hommik algas hea ideega saata õppijad samale mäele ja minna koos kahe kogenuma portugali lauapoisiga ühte natuke kaugemat nõlva proovima. Kahjuks läksid aga minu ja kahe tegelase teed ruttu lahku, sest nad mõlemad kukkusid esimesele nõlvale minnes pesunööri ja suurt taldrikut meenutava tõstuki otsast ära ning lõpuks jalutasid selle kilomeetri omal jalal mäkke. Ootasin neid natuke ja siis suundusin suurema mäe poole. Kohale jõudsin vahepeal kellegi hoovist ja vist mingi söögikoha kuuri katusest üle sõites. Kuigi mäel oli sooja tublisti üle kümne kraadi, oli seal lund kohati üle meetri, seetõttu pääsesin ka pikast jalutuskäigust, võinoh veel ei pidanud ma väga jalutama. Igatahes suundusin tõstukijärjekorda, kus avastasin, et olen mäel koos saja mudilasega, kes kõik hakkavad kohe slaalomit sõitma. Peale natukest ootamist lohisesin tõstukiga mäe otsa ja seal sain aru, et see on küll vale koht, kust oma päeva alustada. Mäe ülemine ots- nii viissada meetrit oli selge jää ja nii must kui võimalik (must tähendab kuni 45 kraadist kallet) või nii mulle sealt alla sõites-lohisedes tundus. Õnneks jõudsin siiski tervena alla tagasi ja otsustasin tagasi eelmise päeva rajale suunduda. Algselt targa mõttena tundunud kõrvalepõige rajalt lühendamaks teekonda osutus valeks, sest taas leidsin end kellegi hoovist ja jõe kaldalt. Nii läksin kõigepealt jäämäe algusesse ning sealt jalutasin jõe teisel kaldal juba tuttavama raja poole edasi.

Peale kilomeetrit-paari jõudsin eelmise päeva mäele tagasi ja õnneks oli kell alles natuke peale üheksat nii et sain endiselt sõita täispika päeva. Ja nii olimegi kõik kaheksakesi terve päeva mäel, vahepeal pidasime lõunat ja kella kolmeks jagunesime kahte gruppi, et bussidega koju jõuda. Nimelt on piletit liiga hilja ostes võimalik terve reis läbida seistes ja kuna me seda enam teha ei soovinud, ostsime piletid varakult hommikul ette, kuid kuna meist oli terve kari varasemaid tegelasi saime ikkagi viimased kohad kahe eri bussi peal. Kokkuvõttes jõudsime õhtul kaheksaks ühikasse tagasi ja uni pole tükk aega nii hea olnud kui järgneval kahel õhtul.

Esmaspäeval viisime oma varustuse renti tagasi, sealt edasi algas tavapärane koolinädal. Õhtul suundusime Andrega majadusülikooli keelekohviku üritusele. Meie lootus leida seal suur kogus naissoo esindajaid sai aga vastupidise tulemuse, sest kuigi olime majadusülikoolis, oli seal pool rahvast tehnikaülikoolist ja need kes majandusest, olid ka valdavalt ikka kutid. Kokkuvõttes oli mees ja naissoo seis 4:1 mis oli natuke nutune. Aga mis seal ikka, õhtu oli tore, sain taas mitme uue näoga tuttavaks ja lubasime paari nädala pärast taas samale üritusele minna.

Teisipäev ja kolmapäev möödusid koolis puhates ja mängides ning neljapäev oli ainult üks suur puhkus (loe: õppimine ühikas) ning õhtule pani punkti vene keele tund tudengiühenduse kontoris.

Presentatsioon

Reede ja laupäeva õhtud olid mõlemad peo ja klubi rütmis. Ma ei ole oma  eelneva elu jooksul kokku ka nii palju klubis käinud kui Prahas oleku ajal. Üks klubi asub linna ääres, teine täpselt peatänava kohal katusel, kolmas keskväljaku all keldris jne. Kokkuvõttes oli see ringi traavimine päris väsitav ja nii plaanisin pühapäeval rahulikult kodus õppida.

Ja seda ma ka tegin terve pärastlõuna kuni õhtuni välja. Istusin oma ehitusmehaanikaga algul oma toas tunni, siis Manueli juures teised kaks tundi ja lõpuks sain kodutööga õhtuks poole peale. Hea on, et Manuel on selle aine läbinud ja veel parem on, et ta on lahkesti nõus mind aitama. Nagu järgmisel päeval nägin on ta klientuur kiiresti kasvamas, sest teised minu kursuselt ei osanud asja ka oma peaga ära teha.

Aga minu rahulikult magama mineku plaanist ei tulnud taas midagi välja, sest õnneks on meil olemas ka eesti esindus. Ja nii tuli mulle ukse taha Martti, kes ütles, et lähme nüüd mingisse keldrisse ja istume seal karja eestlastega kuni keskööni. Nii saingi magama taaskord alles kell kaks.

Esmaspäeva hommik algas autosõiduga poodi, et osta kilusid, leiba, suhkrut ja muid asju, mida meie kiluvõileibade ja kama tarbeks presentatsioonil vaja on. Õhtul seadsin sammud loengusse ja seal ootas mind ees hea üllatus. Nimelt oli meie koolil külas mingi väga väga tark onkel ameerikast, kes spetsialiseerus maavärnatest tingitud purustustele. Ja eriti vahval kombel oli ta eelmisel aastal samal ajal maavärina epitsentris Uus-Meremaal.  Ja nii saigi ta pidada meile kahetunnise loengu koos rohke pildimaterjaliga. Ühel pildil naeratamas tema kokku kukkuva maja juures, teisel tema abiline üldse mitte nii rõõmsa näoga samas kohas jne.

Teisipäev ja ka kolmapäeva päev möödusid koolis puhates ja mängides. Kolmapäeva õhtul läks aga tööks, sest eest ootas Eesti presentatsioon. Õhtul kella kaheksaks olime siis valmis saanud kama, kiluleibade, vana tallinna, täismõõdus lipu, vägeva videoga ning ühe kiire ja absurdse mänguga pealtvaatajatele. Kaasa aitasid mitmed eestlased ning asutusena ka Eesti saatkond. Ühtedelt saime vanakat, teiselt jällegi kama, kilusid ja vinge lipu. Kokkuvõttes oli meie esitlus kiire ja korralik ning lõpus saime korraliku aplausi! 

Sellist videot näitasime isu tekitamiseks esitlusele eelneval nädalal:

http://www.youtube.com/watch?v=0YvpweUs5_A 

Ja sellise andsime neile ette presentatsioonil:

http://www.youtube.com/watch?v=PujxOhiox0Y&feature=youtu.be&hd=1 

Kurat, hakkan nüüdsest kokaks!

Tükk aega olen mõelnud, et miks seda virelevat ehitaja elu endale soovida,
hakkan parem kokaks. Nälga ei saa kunagi jääda:

Väikese tõenäosusega on mu elupöördelise sammu taga hommikused kaks võileiba ning nendele järgnenud ahjukartulid on õhtul kuuest lihtsalt maailma parim asi mida saab reedesel päeval soovida.

Lõunamaade ajaplaneerimisest

Esmaspäevast algas elu taas pihta. Tervis oli tänu rohkele sidrunile ja puhkusele enamvähem korras ja nii suundusin peale õhtust loengut cafe-linguea tuurile. See kord leidis see aset rongibaaris, mis asub täpselt peaväljakul. Baar on huvitav, sest kogu tellitu tuuakse lauda mudelrongidega ja nii on sinna ehitatud terve korrusetäis keerulisi vidaukte, liipreid ja lõppjaamu ehk laudu.  Vahva oli ka see, eelnevad vene turistid olid enne lahkumist raudteed suurest rõõmust mudinud. Kuradi sabotöörid! Paar rongi sõitis meie kõrval teelt välja ning kelner pidi valdavalt kraamiga jalutama, sest liiklus lihtsalt ei toiminud.

Teisipäev oli surm nagu tavaliselt. Jätsin ühe loengu vahele ja tulin koju lõunaks magama, sest õppejõud loeb otse oma slaididelt maha ning une puudus andis peale kahte hommikust loengut tunda. Õhtul oli taas kaks loengut tavapärases praadimises  oma suure lemmiku juures. Vanamees teab ainest palju ja on teadustööd teinud, aga õppejõuna on ta küll vilets- seminari asemel teeb ta tavaliselt teise loengu ja siis annab väga kirve koduülesande, mille suudab auditooriumist ära teha kaks inimest. Nii kulubki enamus tema loengu ajast naabrilt koduste asjade maha vehkimisele.

Kolmapäev algas see-eest ägeda tunniga koolis, seejärel veel ägedama sulgpalli trenniga ning lõpuks jõudsin poodi ja ostsin endale lõpuks sporditossud. Ei peagi enam oma armsaid tenniseid sportides äestama!

Õhtul siirdusin Marttiga eesti neiude juurde soolaleivale. Nad elasid eelmisel semestril ühikas, kuid leidsid selleks kevadeks endale väga vinge katusekorteri peaaegu kesklinnas. Ehk siis iga tudengi unistuse!

Pidu oli taaskord tavapärane eestlastele. Enamus meist lahkus öösel kolmest, kaasa arvatud Martti, kellel oli kindel plaan jõuda koju enne südaööd, et siis veel kindlamalt järgmisel hommikul esimesse loengusse minna.

Neljapäev algas alles lõunast, sest lõpuks sain end nädalast välja magada. Õhtuks vedasin end P.M Clubi kus olid end esitlemas kreeklased, itaallased ja hispaanlased. Toit oli hea ja sain kõhu täis pugida. Ehk siis on tark mõte minna õigeks ajaks kohale ja saada tasuta õhtusöök- Kreeka ja Hispaania köök on päriselt üle prahi!

Samas nende esitlused olid lõunamaale kohased. Igale riigile on ette antud aega 15 minutit, et teha väike video oma riigist ning mõni vahva mäng. Kreeklased siis alustasid ja said napilt 40 minutiga valmis, seejärel tuli Itaalia, kes ei jäänud neist oma poole tunniga ka palju maha ning lõpuks võtsid uue päeva  kokku juba Hispaania esindajad järgneva pooltunniga. Tegelikult oleks kogu esitamise voor pidanud läbi saama üheteist paiku, aga viimased ladinasammud tehti laval juba uuel päeval. Rahvas oli esitlusest ammugi tüdinud ja nii vedasimegi end koju koti peale. Reedel ju taas kooli vaja minna.

Tere kevad! Tere gripp!

Esmaspäev tuli  väga vaikselt, sest kool algas alles neljast. Samas olin koolis juba kaheteiskümnest oma vana tuttava õppejõu juures tõestamas taaskord, et aru pole mul ülearu antud ning et pean ikka konsultasioonis kurja moodi vaeva nägema, et tema terminitest ja inglise keelest aru saada. Kokkuvõttest sain oma harjutuse tehtud ja järgmisel päeval loengusse minnes otsustas vana mitte kohale ilmuda ning nii me ootasime- mina ja kolm vene rahvusest tudengit 20 minutit auditooriumi ukse taga, et ehk siiski tund toimub.

Siiski oli esmaspäev täitsa tore, sest ma läksin siis koos Frani ja juhuslikult leitud horvaadiga cafe-lingea kokkusaamisele. Cafe-lingea tähendab erinevate erasmuslaste ehk rahvuste ühist kogunemist mõnes kohvikus ning pikka seletamist ja väheke teise keele õppimist. Mina sattusin prantslaste nurka, kus ma keelt kuigi palju ei hauganud, kuid samas olid nad täitsa huvitavad ning vestluski pakkus omajagu mõtteainet.

Teisipäeva veetsin taas koolis ning õhtul läksin välja, et Frani viimast nädalat tähistada. Saabusin hommikul hammaste pesult samal hetkel kui Fran ühikasse jalutas, ehk suhteliselt sama-aegselt hispaanlastega.

Juba samal ööl ja järgmisel hommikul tundsin ka kerget pakitsust kurgus ja terves olemises ning seetõttu jätsin kolmapäevase loengu vahele, sest tervis on tähtsam.

Sama olemine jätkus ka neljapäeval. Seetõttu käisin ainult korra poes ning lootsin ruttu terveks saada.

Reedel hommikul ärgates oli kurk endiselt valus, siiski vedasin  end kaheks loenguks kooli ja taas lõunaks koju ning plaanisin pikalt puhata kuni õhtuni, et siis karja hispaanlastega Frani viimast  õhtut Prahas tähistada.

Päris nii aga ei läinud, ning peale  lõunat pidin seadma sammud oma armsasse Tšehhi panka, sest mul on viimasel nädalal konstantne jama oma pangakaardiga. Tuli välja, et algne kaart ei jõudnud postiaadressile kohale, nüüd saadetakse uus kaart ning kõige toredama asjana olen ma sularahast puhas ning saan ainult Eesti kaardiga maksa. Tšehhi ei ole aga Eesti, et igal pool saad kaarti näidata  ning seetõttu pean oma liikumist piirama kuni saan kohaliku pangakaardi ning sularaha võimaluse.

Igatahes saatisme Frani väärikalt reede õhtul klubi poole ning ma suundusin magama, sest kurk oli endiselt valus.

Frani olen viimase nädala jutus palju maininud, sest ta on üks  ägedamaid hispaanlasi keda siin olen näinud. Tavalised hispaanlased räägiva pidevalt oma keeles, on mitmetes ühikates sõna otseses mõttes keelatud ning lärmavad looma moodi. Fran ehk Francesco on aga omamoodi tegelane, ta leiab alati aega, et sinuga inglise keelt purssida, et sulle midagi oma päevast rääkida ning alati kutsub ta sind mõnele üritusele kaasa. Ühtlasi läheb ta ka 2.märtsil koju Valenciasse tagasi ning sellest on tervel korrusel päris kahju. Loodame, et ta tuleb meile Strahovasse aprillis külla nagu ta plaan on.