Viimased kümme päeva on päris huvitavad olnud. Üleelmine laupäev kulus munadepühade pühitsemisest taastumisele ja peale taastumist asusin õppima. Õppisin vahelduva eduga kuni teisipäeva õhtuni nii ühikas , kui ka koolis. Aga teisipäeva õhtul hakkas tants ja trall pihta!
Nimelt jõudsis mu ägedad kursakaaslased lõpuks kohale! Rauno, Riina, Gerli ja Ethel maadlesid küll tunni jagu Prahas väga meelekindla gpsiga, kes neid pidevalt kusagile tunneliehitusele suunas, kuid lõpuks natuke enne kümmet õhtul olid nad neljakesi kohal. Esimese asjana tuli nad ühikasse külalistena sisse vormistada- selle jaoks oli hea võtta slovakist naaber Victor, kes peale kümmet minutit seletamist ja sama jutu mitmendat korda esitamist suutis meie puupeast registraatoritädile selgeks teha, et minul on neli sõpra külas, kes ei ela neljakesi koos minu toas ühes voodis, vaid nad on igaüks ühe korrusel oleva erasmuslase külaline. Välja kukkus küll nii, et tegelikult elasid nad ühe teise puhkusel oleva slovaki toas täitsa toredasti koos ära ning võõrustajatest üks ei näinudki vist oma kallist eesti külalist.
Aga peale asjade ja endi laiali laotamist ning söömist , võtsime suuna linna peale, sest Praha ootas ju avastamist! See õhtu möödus paaris klubis ning tegelikult jõudsime täitsa normaalsel ajal koos koju, et järgmisel hommikul üles ärgata ning minna minu ainsasse loengusse loodussõbralikku ehitamist kuulama. Ei teagi nüüd, kui vaimustunud nad mu lemmikõppejõust olid, aga igatahes saavad nad öelda, et on Praha Tehnikaülikoolis loengus käinud.
Peale kooli suundusime vanalinna. Ausalt öeldes ei ole ma siiani Prahas erilist turismi teinud, nii et huvitav oli ka endal vanalinnas päevavalges jalutada ja tähtsamaid vaatamisväärsusi näha. Peale keskväljaku ja ühe jõepoole takseerimist suundusime suurimale turismimagnetile Karli sillale, millelt edasi läksime teisele poole, et mäkke rühkides St. Vitus’e katedraali vaadata. Katedraal ise mulle nii huvitav ei tundunudki, kuid selle kõrval leidsime väga hea koha rohelise muru ja vaatega vanalinnale. Tekkis täitsa suve alguse tunne, sest ilm oli soe, päike paistis ja üle tüki aja sain pikalt eesti keeles rääkida. Viimane oli päris naljakas, sest nende Prahas oleku ajal kuulasin ka meelsasti, kuidas tüdrukud kosmeetikast või ostetud riietest rääkisid, lihtsalt inglise keeles ei ole ikka päris see kodune tunne.
Kui päike meie rohelise künka varju jättis, võtsime suuna poodi. Seal kulus paar tundi sellele, et tüdrukud teeks ehteosakonnas paar tiiru, mina ja Rauno jalutasime lihtsalt ringi lootuses jahipoodi leida ning lõpuks ostsime toidukraami, et Manuel meile õhtuks korraliku söögi saaks teha.
Ja nii olimegi ühikas, sõime ühiselt portugali toitu ning peale mõningast paastumist suundusime taas linna , et käia ühes omapärases kohas tantsu vihtumas ja karaoket laulmas ning lõpuks tutvuda taas Praha ühistranspordi öiste võimalustega, et ühikasse jõuda.
Kui kolmapäev oli päikeseline ja soe, siis neljapäev oli küll soe, kuid päeva esimene pool kostitas meid vihmaga. See aga ei takistanud tüdrukuid linna minemast, et oma riidevaru täiendada. Nii kuluski enamus päevast sellele, et tüdrukud shoppasid linnas 50 eurot tunnis ja mina ning Rauno vahetasime minu auto esimest amorti. Ahjaa, koos mu nelja kursakaaslasega tuli eestist kaasa ka terve amort mu autole. Aitäh Karlile, et ta selle mulle koos tööriistadega saatis ja tänud Raunole, et ta mul seda pool päeva vahetada aitas!
Peale auto remontimise lõppu, suundusime Raunoga linna, et otsida üles üks väga huvitav restoran. Koha ja resto leidsime üles ning seal tellisime endale kilose seaprae. Ühelt poolt olime selle kuhjaga nähtud vaeva eest ära teeninud ja teisalt oli see lihtsalt nii hea, et seda peab siin olles sööma.
Peale kõhutäit oli kell juba kuuele lähenemas ning saime tüdrukutega taas poes kokku, et õhtuks midagi hamba alla osta. See päev me suurt enam edasi ei teinudki, läksime ühikasse, ajasime juttu ja läksime vist enne keskööd juba magama. Ega shoppamine ja auto remont siis lihtsad tööd ole.
Reedel liikusin hommikul kooli ning kui olin peale ainsat tundi koju jõudnud läksime üllataval kombel taas poodi. Seekord läksime autodega ning ma võtsin kaasa ka Andre. Huvitav oli, et Andre tahtis endale küll poest hoopis sporditosse osta, kuid lahkus sealt hoopis nelja toidukotiga.
Peale kerget lõunapausi läks taas aga vaatamisväärsustega kohtumisest. Võinoh, tegelikult ronisime küll ainult ühe vana staadioni ülemistele pinkidele, kuid juhtumisi on see monstrum maailmas suuruselt teine spordirajatis ning sinna mahub 7 jalkaväljakut! Puhtjuhuslikult asub ta ka otse mu ühika kõrval. Ühika kõrval asub ka väga äge park, kuhu meie tee peale staadionit edasi läks. Seega jalutasime pargis, sõitsime köisraudteega ühe ringi, et saaks öelda, et oleme seda teinud ning seejärel läksime taas ühikasse sööma ja puhkama. Õhtut alustasime mõnede lisandudnud eestlaste ja portugaallastega ühikas ning lõpetasime vanalinna kirikus vahupeol olles. Minu meelest väga veider kombinatsioon peo ja põrandapesu ühendamiseks, kuid kokkuvõttes oli päris vahva ja koju saime varajastel hommikutundidel.
Laupäeval aga oli käes hetk, kus mu nädalane pidu ja pillerkaar sai läbi, sest esmaspäeval on eestis koolipäev ja mu toredad neli külalist pidid koduteed alustama. Nii ärkasime, sõime ja natuke enne kahtteist asutasid nad end eesti poole teele. Taaskord saatis gps nad alguses Prahas kusagile võsavahele, kui pühapäeva hommikuks olid nad juba kodus. Tore , et nad tervelt tagasi jõudsid ja boonusena on tore, et mu lauariided ja uued lauasaapad on koos nendega ka eestimaal tagasi.
Aga , laupäeval ei olnud mul veel suuremat õppimise indu ja seetõttu sain hoopis kokku eelimisest suvest tuttava tšehhi Monikaga , et temaga tunnike pargis elust ja olus rääkida ning seejärel teise tuttava tšehhi Helena ja ta kuti Vojta juurde sushit sööma ja huvitavaid kokteile degusteerima minna. Huvitav on, et Helena ja Monika elavad teineteisest vaid paari maja kaugusel, mida nad ise muideks ei teadnud ning veel oli tore, et Vojta hobiks on erinevate kokteilide meisterdamine ja jazzmuusika kuulamine. Kokkuvõttes oli tore õhtu ja hea lõpetus mu tormilisele nädalale. Maabusin kodus natuke enne keskööd ning sain paari nädala parima une!
Pühapäev ja esmaspäev möödusid mõlemad taas koolitööde tähe all. Semestri lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja lõpuks saab end ka natuke liigutada, et oma vajalikud koolipunktid välja teenida.
Päris tore nädal oli.
Sellised on Riina, Etu, Rauno ja Gerli...
...selline on vaade ühikamäelt linnale...
...ja selline on Praha kevad juba praegu!
No comments:
Post a Comment