Ostrava, saatmine ja saabumine

Neljapäeval tuli portugali sellidel hea mõte minna nädalavahetuseks Ostravasse. Nii rentisime reedel auto ning seadsime suuna sinnapoole. Algselt plaanisime küll päeval kell kaks sõitma hakata, kuid auto saime renditud alles kolmeks ning minema saime lõpuks alles viiest. Samas on reedel viiest kõik kusagile minemas ja nii istusimegi paar tundi kiirteel ummikus, enne kui päriselt sõitma saime hakata. 

Kiirteed on Tšehhis iseenesest ägedad, saad kogu aeg  130ga sõita, ainsaks jamaks oli meie rendiauto, mis oli nii nõrk, et mäkke sõite oli tunne nagu tuleks autole jalaga hoogu juurde lükata.

Igatahes jõudsime natuke enne südaööd kohale. Tee peal olime teinud poe- ja söögipeatuse nii et saime otse peotänavale suunduda. Ostravas on huvitav ööelu- seal on üks pikk tänav, mis on täis baare, klubisid, söögikohti ja kõike mida korralikuks väljas käimiseks ette kujutada võib. Nii alustasime ühest otsast ning hommikul kella viieks olime tänavale kaks ringi peale teinud. Samas ei olnud seal eriti välistudengeid ning seetõttu ei tulnud ka mõne mehe rahvusvallutusplaanidest suurt midagi välja. 

Nii suundusime hommikul endiselt viiekesi auto poole, et magada. Autos magasime selle pärast, et keegi arvas, et hostelit on mõtetu rentida ning ilmselgelt mahuvad viis kutti ühte kribusse Daciasse magama. Nojah, mina sain endale juhikoha ja sain vist kõige rohkem und- nii viie tunni jagu. Ülejäänud magasid poolest tunnist paarini.

Viimase tõttu olime laupäeval hommikul kõik väsinud ning autos oldud öö mõjul soovisid kõik peale minu hostelisse minna ja ka teiseks õhtuks Ostravasse jääda.

Nii ei jäänudki mul muud üle kui nõustuda ja hostelit otsima hakata. Andre leidis küllaltki ruttu hiltoni või meritoni vms hotelli, kust sai aadressi suhteliselt odavasse majutuskohta. Sõitsime sinna kohale ning see hostel sarnanes hruštšovka tüüpi majaga, lisana olid esimesel ja ka teisel korrus akende ees trellid.  Ahjaa, maja ise asus keset tühermaad. Õnneks piisas sellest vaatepildist kõigile ning juba veerand tundi hiljem sõitsime Praha poole. Teel tegime lõunapeatuse ning õhtul seitsme paiku olime juba kodus.

Ees ootasid meid suhtelisel närtsinud nägudega ühikakaaslased. Nad olid otsustanud lõuna ajal grillima ja pidu pidama hakata ning õhtuks olid nad kuumast ja mõõdukast alkoholist päris pehmed. Aga samas saime neile suhteliselt ruttu elu sisse, mängisime ühe mängu battleshots’i ning siirdusime keskööl jõe äärde peole. Iseenesest ei olnud seal suurt muusikat ega ka mingeid etteasteid, kuid mingil kombel oli seal väga palju tuttavaid tegelasi ning nii saabusin sealt koju alles varahommikul.

Pühapäeval otsustasin minna jooksma, et enda jaoks natukenegi midagi kasulikku teha. Ja ega ma suurt muud tarka see päev ei teinudki, vist pakkisin mõned riided suurde kohvrisse.

See-eest esmaspäev algas päris reipalt- käisin taas jooksmas, siis käisin poes ning varusin kodustele viimiseks magusat ja alkoholi kaasa ning tagatipuks korraldasin õhtuks endale ära saatmise. Kukkus välja nii et tegime mitmekesi koos söögid, igal olid endale meelepärased joogid ning üldiselt veetsime enamuse õhtust ühika köökbaaris. Ja see kõik oli küllaltki meeleolukas, sest kesköö paiku nõuti nii minult kui ka minuga samal päeval lahkuvalt slovakilt kõnet.

Kogu see üritus kulmineerus sellega, et läksime klubisse ning sain sealt koju alles teisipäeva varahommikul. Naljakal kombel ootasin bussi taas ülikooli peatuses. Viimasel kuul olen iga kord seal olles mõelnud, et see on nüüd see viimane kord siin olla- see kord siis oli tõesti viimane.

Ülejäänud päeva peale ärkamist kulutasin asjade pakkimisele/surumisele autosse ning õhtul läksime viimast korralikku kõhutäit võtma. Selleks suundusime ühte kesklinna restorani, kus sõime end kõigest nii täis, et järgmine toidukord oli  minu jaoks Varssavis.

Õhtul ühikasse naastes ootas mind seal ees enamus koridorirahvast, kellega istusime Adriani toas üheni öösel, et võtta minu ja Viktori lahkumise puhul paar pitsi ning lubada pühalikult, et teeme viie aasta pärast kokkusaamise. Eks näis seda kokkusaamist, aga kindlasti jään ma neid selle ja neide seal taga igatsema.  Igatahes suundusin ma ühest magama. Samas ei tulnud mul kohe uni ning kuulsin, et ülejäänud hakkasid koridoris jalgpalli mängima. Nii läksin tunni pärast köögist vett võtma, samas kuulsin, et äkitselt oli mäng ära lõppenud ning koridoris käis kõva seletamine.

Toast välja astudes avanes mulle järgnev pilt: meie kõigi suur sõber- tumeda naha, prillide ja alati vingus näoga araablane, sesis paljajalu keset koridori, pikk kokanuga käes ning seletas midagi väga kiirelt ja vihaselt Adriani, Miša ja Viktoriga. Ülejäänud olid koos palliga taganenud trepile ning jälgisid seda mängu mõtlikult pealt. Tuli välja, et et meie sõbral oli iga õhtusest kaebamisest registraatorile villand saanud ning see kord otsustas ta oma veenvust näidata noa abil. Samas nägi ta seal paljajalu ja magamisriietes suhteliselt jobu välja ning ega ta õiendamine ka midagi paremaks ei teinud. Eriti jaburaks teeb kogu loo asjaolu, et meie sõber on lausa doktorant ja ammune ühika elanik- ei tea kas ta enne ka kedagi pussitanud on? Igatahes  lõppes jalka küll peale sõnavahetust ära, kuid pärast kuulsin, et rahvas oli ikka hommikuni üleval olnud ja juttu ajanud. Mina sain aga selle mälestusega väga hea une ja ärkasin järgmisel hommikul kaheksast, et koos Kaiaga Eesti poole sõitma hakata.

Ja umbes sellel hetkel, kui olin oma hommikuste toimetustega poole peal, helistas mulle Kaia, et öelda, et ta ikkagi ei tule minuga ja jääb veel nädalaks Prahasse. Aga et mul teel igav poleks, andis ta mulle seltsiks kaasa oma spordikoti. Samas ega see sõit nii hull ei olnudki, lihtsalt natuke igav oli olla, kui näed, et ainult 600 kilomeetrit on veel minna ning ainsaks seltskonnaks on poolakeelne raadio.

Enne minekut ajasin kogu koridori üles ning ütlesin korralikult head aega. Seejärel viisin Andre teele jäävasse ülikooli kampusesse ning ise suundusin sealt Kaia koti järgi. Peale seda asusin juba teele, võinoh proovisin asuda, sest mu teekond kulges julge tunnike ummikus. Siiski jõudsin natuke enne kahtteist Prahast välja ning võtsin suuna Varssavile. Lõuna paiku olin juba Poolas ning huvitaval kombel ei küsinud piiril keegi mult midagi, ometigi teadsin, et Poola piiril peaks kindlasti kontroll olema. Samas oli mul nüüd üks mure vähem, lihtsalt tuli loota, et jõuan enne magama jäämist Varssavisse.

 Ja nii ma õhtul üheksa ajal Kristjani juures maabusingi. Viskasin puhtad riided selga, ajasin majaperemehega paar sõna juttu ning koos suundusime tema sõprade juurde. Peale sõprade üles korjamist läksime ühte toredasse Tšehhi restorani sööma. Sealt edasi suundusime kahe äikesetormi vahel kahe hispaania selli juurde, et seal kingiks toodud rummi degusteerida ning õhtule joon alla tõmmata. Viimaks suundusime taas Kristjani juurde ning kolme paiku sain magama.

Järgmine päev ärkasin keskpäeval, seejärel võtsime mõnusa hommikusöögi Kristjani köögis ning läksime mulle kütuseraha vahetama. Peale kõiki neid toiminguid oli kell saanud juba kolm ning mul oli viimane aeg sõitma hakata. Kirjutasin gpsi Tallinn ja Elektroni 4-2 ning vastuseks näitas ta mulle 970 km ja saabumist hommikul viie paiku. Igatahes hakkasin Varssavist sõitma.

Esimese peatuse tegin Suwalkis, et tankida ning üks hot dog süüa. Järgmise korra jäin seisma kusagil kesköö paiku küllaltki Leedu ja Läti piiri lähedal. Plaanisin sealses kohvikus ühe kohvi võtta, kuid kahjuks oli see siis juba kinni. Samas keeras parkalplatsile üks hall mersubuss ning sellest valgus välja väga lõbus seltskond. Algul arvasin ,et nad on inglased, sest autol oli rool valel pool. Samas kuulasin keelt ja sain aru, et kuidagi tuttavalt kõlab. Tuli välja, et nad elavad ja töötavad inglismaal juba pikemat aega ning sõidavad jaaniks lastele või isegi lastelastele Eestisse külla. 

Peale põgusat jutuajamist ja poolt pakki soolaseid küspsiseid võtsin suuna taas kodu poole. Samas ei saanud ma küll kuigi kaua sõita, sest piiril peeti mind kinni. Seal ootas ming kolm selli, kellest üks rääkis vene keeles, et andku ma pass. Ulatasin passi, ja jäin ootama- siis tuli, et anna autodokumendid ka. Ütlesin, et “mne eti netu, a jest takoi papir” ja ulatasin oma saatkonna templiga tõendi kadunud asjade kohta. Sell suundus teiste juurde, koos uurisid nad paberit ja auto numbrit. Seejärel tuli ta minu juurde tagasi ja ütles eesti- vene segakeeles “a juhiluba ka ei ole?” mille peale ma vastasin, et “vsjo ukradil”. Seepeale andis vana mulle paberid tagasi ja keeras selja nähtavasti pomises omaette, et vaat kus loll.

Igatahes tegin sealt ruttu minekut, sest Eesti polnud enam kaugel. Ja nii sõitsingi üle Daugava tammi ning varsti olin juba Iklas.

Ahjaa, natuke peale Varssavit hakkas sadama ning see lõppes alles kusagil Leedu keskel. Umbes sealt, kus sadu lõppes hakkas pimedaks minema ning Eesti piirile jõudes oli taevas juba küllaltki hele. Häädemeeste tanklasse jõudes ja kohvi juues oli taevas juba valge ning Pärnus oli taas päev. Iseenesest oli väga mõnus sõita, sest jaani läheduse tõttu oli horisont kogu aega kas valge, punase kumaga või siis uuesti valge- nagu sõidaks lõpmatusse päeva.

Ja nii jõusingi hommikul nelja paiku Tallinnasse, sõitsin kodu ette ja leidsin kotist isegi võtmed üles. Tuppa sisse ma küll ei saanud, sest ema oli kohusetundlikult ukse lukku keeranud ja võtmed risti ette jätnud.  Seega ajasin kõik uksekellaga üles, ütlesin tere ja suundusin magama.

Täna muljetasin kodus oma reisist ning asjaliku poole pealt olen tegelenud oma dokumentidega. Toredal kombel kirjutas Eesti saatkond Prahas ming Prahasse sisse ning nüüd tuleb mul minna rahvastikuregistrisse, et seal end taas Tallinnlaseks ümber registreerida. Kahjuks ei teadnud ma seda aga arkis ning nii veetsin seal tubli tunni, enne kui sain aru, et nemad ei saa enne midagi teha, kuini mina kodakondsus- ja migratsiooniametis käinud pole.

Aga  samas on see kõik nii tühine ning mul on aega seda terve suvi teha. Peamine on, et olen elus ja tervelt kodus, sain veeta väga ägeda semestri koos toredate kaaslastega Prahas ning loodan, et tulev suvi ei jää eelnevatele kuudele oma olemuselt palju alla.