Nett on meil siin kaduv nähtus

Teisipäev algas ja lõppes koolis. Õhtul saabusin kaheksa paiku ühikasse kindla plaaniga minna magama, et järgmine päev koolis värske olla ja pärast sulkat mängida. Kõik läks aga hoopis teisiti, sest ühel hetkel leidsin end ööbussi ootamas, et minna humanitaarülikooli erasmuslaste peole. Iseenesest oli täitsa vahva pidu, kuid olin siiski küllaltki väsinud ja otsustasin kolme paiku sealt tulema tulla. Enne seda tegin klubis väikese tiiru, vaatasin korraks ühte neidu ja siis kukkus mul lõug vastu maad.

See oli vist kõige suurem ja samas veidram kokkusattumus mu elus. Tuli välja, et neiu nimi on Fatma, et me täitsa teame üksteist suvisest noortevahetusest ning, et tegelikult elab ta Istanbulis, kuid on hetkel Prahat külastamas. Nojah, maailm on väike. Vestlesime põgusalt ja peale seda asutasin end kodu poole minema.

Järgmine hetk olin juba koolis ja astusin selle päeva ainsasse loengusse. Teadsin, et pean ette kandma ühe presentatsiooni, kuid ma ei teadnud seda, et sellele järgneb ka ainet lõpetav test! Ja nii ma selle testi läbi sadasingi- kui ikka terve semestri jooksul kolme loengut koos tänasega külastada, siis jääb nii loomulikust, kui ka omandatud intelligentsist testi jaoks tugevasti puudu. Õnneks sooritasin sama testi  nädal hiljem ja sain oma esimesed ainepunktid matriklisse!

Kolmapäeval ma suurt huvitavat enam edasi ei teinudki, käisin sulgpallis ja lõpetasin päeva ühikas. Neljapäeval hakkasin õppima ja lõpetasin selle kusagil reede lõuna paiku.

Ahjaa, reedel oli mul ka üks kontrolltöö koolis. Naljakas oli see, et reede varahommikul ajas mind üles peolt saabunud Manuel, kes ei mahtunud oma tuppa enam ära ja soovis mu toanaabri voodit rentida. Veel naljakam oli see, et peale meeletut kolme tundi und, mis ma sel ööl sain, läksin ma reede hommikul kooli ja kirjutasin kaks testi, ühe oma nimega ja teise Manueli nimega, sest viimane sai lõpuks magama siis, kui mina end kooli poole asutasin minema. Kokkuvõttes oli  aga kõik täitsa tore, sest sain testis lausa kursuse esimese ja ka teise tulemuse ning viimase eest jäi Manuel mulle mõtteliselt võlglaseks, mille ta lunastas paari korraliku lõunasöögi ja pudeliga.

Reede õhtu kujunes aga päris meeleolukaks- siin on kätte jõudnud korralik kevad-suvi juba ja seetõttu on jõelaevad talvekorteritest välja aetud ning nende peal peetakse erinevaid üritusi. Mina sattusin karja portugaallastega ühele paadile pidutsema, kusjuures tore oli see, et vahelduseks algas üritus juba õhtupoolikult seitsmest ning pääsesin sisse piletita, sest olin organisaatoriga tuttav. Õhtu lõppes varahommikul kusagil Praha keskel, kust end öise transpordiga koju vedasin.

Laupäeva päeval organiseerisime rahvuste lõuna. Ja see oli väga mõnus, sest söögiks oli nii hispaania pärane kana ja kartul, portugali stiilis ahjuvõileivad, kurdide kana ja muu hea kraam ja lõpuks eesti jahukaste. Eriti meeldiv oli üritus seepärast, et peale minu osales seal veel kolm siin õppivat eestlast- Martti, Kaia ja Aleks ning tagatipuks kuulutati jahukaste ja kartul päeva parimaks roaks!

Õhtu saabudes paigutasime end eestlastega Strahovist ümber Andeli, kus elavad eesti tüdrukud. Tegime seal keskööni sooja ja peale seda siirdusime ühte vahvasse klubisse nimega Retro. Koht on omapärane, selle poolest, et ta on alati täis, sinna saab tasuta sisse ning kõik peod, mis oleme seal pidanud on head! Huvitav oli ka see, et tookord oli meid Retros 7-8 eestlast ja pool mu ühika korrust veel lisaks.

Vägeva laupäeva päeva ja öö tõttu sain jalad alla alles pühapäeva lõunaks. Sealt edasi, tegelesin aga taas õppimisega ning sain oma asjadega ühele poole alles kolmapäeva pärastlõunaks. Vahepeal sain veel ühe aine arvestatud ja nüüd on sellevõrra vähem vaja edaspidi koolis käia.

Kolmapäeva pärastlõunal läksime koos slovakist koridorinaabri ja ühe värskelt saabunud Malaisia tudengiga taas sulkat mängima. Seekordne trenn oli aga nii korralik, et jalad valutasid veel neljapäeva õhtulgi.

Kolmapäeval koju jõudes oli Strahovi keskele kerkinud lava ja väga kõva muusika. Õhtul seda lähemalt vaatama minnes tuli välja, et tegemist on iga semester peetava Strahovi festivaliga, kus tudengibändid saavad end välja elada. Nähtavasti teevad nad täitsa head muusikat,  kuna ma aga tšehhi keelt ei räägi ja metalli ei kuula, ei osanud ma seda müra väga hinnata. Selle asemel vedasime end hoopis ühikasse jalgpalli vaata. Mitte et ma jalkast väga huvitatud oleks , kuid päris naljaks on vaadata , kuidas hispaania ja portugali omad matšeidele kaasa elavad. Kui mina ei tee mängu jooksul kordagi kõvemat häält, siis nemad seevastu hoiavad vahelduva eduga peast kinni, karjuvad iga väiksemagi kukkumise peale ja kui nende võistkond värava teeb või saab võib neid näha toa uksest välja jooksmas, karjumas , midagi väga kiiresti seletamas ja siis eufooriliselt või täiesti löödult oma kohale naasmas.

Nojah, selline see viimane nädal oli. Neljapäev möödus suure üllatusena taas õppides ning selle kõige peale tegime õhtul väljas grilli. Neljapäeval oli siin +25 ja sama lubab terveks nädalavahetuseks.

Ja kuna internet Strahovis on kaduv nähtus, siis saan ma selle postituse alles täna üles panna.

Nädalalõpu kokkuvõte tšehhidega maal käimisest ja matkamisest ilmub järgmises numbris.

Kui tulla külla, siis ikka korralikult!

Viimased kümme päeva on päris huvitavad olnud. Üleelmine laupäev kulus munadepühade pühitsemisest taastumisele ja peale taastumist asusin õppima. Õppisin vahelduva eduga kuni teisipäeva õhtuni nii ühikas , kui ka koolis. Aga teisipäeva õhtul hakkas tants ja trall pihta!

Nimelt jõudsis mu ägedad kursakaaslased lõpuks kohale! Rauno, Riina, Gerli ja Ethel maadlesid küll tunni jagu Prahas väga meelekindla gpsiga, kes neid pidevalt kusagile tunneliehitusele suunas, kuid lõpuks natuke enne kümmet  õhtul  olid nad neljakesi kohal. Esimese asjana tuli nad ühikasse külalistena sisse vormistada- selle jaoks oli hea võtta slovakist naaber Victor, kes peale kümmet minutit seletamist ja sama jutu mitmendat korda esitamist suutis meie puupeast registraatoritädile selgeks teha, et minul on neli sõpra külas, kes ei ela neljakesi koos minu toas ühes voodis, vaid nad on igaüks ühe korrusel oleva erasmuslase külaline. Välja kukkus küll nii, et tegelikult elasid nad ühe teise puhkusel oleva slovaki toas täitsa toredasti koos ära ning võõrustajatest üks ei näinudki vist oma kallist eesti külalist.

Aga peale asjade ja endi laiali laotamist ning söömist , võtsime suuna linna peale, sest Praha ootas ju avastamist! See õhtu möödus paaris klubis ning tegelikult jõudsime täitsa normaalsel ajal koos koju, et järgmisel hommikul üles ärgata ning minna minu ainsasse loengusse loodussõbralikku ehitamist kuulama. Ei teagi nüüd, kui vaimustunud nad mu lemmikõppejõust olid, aga igatahes saavad nad öelda, et on Praha Tehnikaülikoolis loengus käinud.

Peale kooli suundusime vanalinna. Ausalt öeldes ei ole ma siiani Prahas erilist turismi teinud, nii et huvitav oli ka endal vanalinnas päevavalges jalutada ja tähtsamaid vaatamisväärsusi näha. Peale keskväljaku ja ühe jõepoole takseerimist suundusime suurimale turismimagnetile Karli sillale, millelt edasi läksime teisele poole, et mäkke rühkides St. Vitus’e katedraali vaadata. Katedraal ise mulle nii huvitav ei tundunudki, kuid selle kõrval leidsime väga hea koha rohelise muru ja vaatega vanalinnale. Tekkis täitsa suve alguse tunne, sest ilm oli soe, päike paistis ja üle tüki aja sain pikalt eesti keeles rääkida. Viimane oli päris naljakas, sest nende Prahas oleku ajal kuulasin ka meelsasti, kuidas tüdrukud kosmeetikast või ostetud riietest rääkisid, lihtsalt inglise keeles ei ole ikka päris see kodune tunne.

Kui päike meie rohelise künka varju jättis, võtsime suuna poodi. Seal kulus paar tundi sellele, et tüdrukud teeks ehteosakonnas paar  tiiru, mina ja Rauno jalutasime lihtsalt ringi lootuses jahipoodi leida ning lõpuks ostsime toidukraami, et Manuel meile õhtuks korraliku söögi saaks teha.

Ja nii olimegi ühikas, sõime ühiselt portugali toitu ning peale mõningast paastumist suundusime taas linna , et käia ühes omapärases kohas tantsu vihtumas ja karaoket laulmas ning lõpuks tutvuda taas Praha ühistranspordi öiste võimalustega, et ühikasse jõuda.

Kui kolmapäev oli päikeseline ja soe, siis neljapäev oli küll soe, kuid päeva esimene pool kostitas meid vihmaga. See aga ei takistanud tüdrukuid linna minemast, et oma riidevaru täiendada. Nii kuluski enamus päevast sellele, et tüdrukud shoppasid linnas 50 eurot tunnis ja mina ning Rauno vahetasime minu auto esimest amorti. Ahjaa, koos mu nelja kursakaaslasega tuli eestist kaasa ka terve amort mu autole. Aitäh Karlile, et ta selle mulle koos tööriistadega saatis ja tänud Raunole, et ta mul seda pool päeva vahetada aitas!

Peale auto remontimise lõppu, suundusime Raunoga linna, et otsida üles üks väga huvitav restoran. Koha ja resto leidsime üles ning seal tellisime endale kilose seaprae. Ühelt poolt olime selle kuhjaga nähtud vaeva eest ära teeninud ja teisalt oli see lihtsalt nii hea, et seda peab siin olles sööma.

Peale kõhutäit oli kell juba kuuele lähenemas ning saime tüdrukutega taas poes kokku, et õhtuks midagi hamba alla osta. See päev me suurt enam edasi ei teinudki, läksime ühikasse, ajasime juttu ja läksime vist enne keskööd juba magama. Ega shoppamine ja auto remont siis lihtsad tööd ole.

Reedel liikusin hommikul kooli ning kui olin peale ainsat tundi koju jõudnud läksime üllataval kombel taas poodi. Seekord läksime autodega ning ma võtsin kaasa ka Andre. Huvitav oli, et Andre tahtis endale küll poest hoopis sporditosse osta, kuid lahkus sealt hoopis nelja toidukotiga. 

Peale kerget lõunapausi läks taas aga vaatamisväärsustega kohtumisest. Võinoh, tegelikult ronisime küll ainult ühe vana staadioni ülemistele pinkidele, kuid juhtumisi on see monstrum maailmas suuruselt teine spordirajatis ning sinna mahub 7 jalkaväljakut! Puhtjuhuslikult asub ta ka otse mu ühika kõrval. Ühika kõrval asub ka väga äge park, kuhu meie tee peale staadionit edasi läks. Seega jalutasime pargis, sõitsime köisraudteega ühe ringi, et saaks öelda, et oleme seda teinud ning seejärel läksime taas ühikasse sööma ja puhkama. Õhtut alustasime mõnede lisandudnud eestlaste ja portugaallastega ühikas ning lõpetasime vanalinna kirikus vahupeol olles. Minu meelest väga veider kombinatsioon peo ja põrandapesu ühendamiseks, kuid kokkuvõttes oli päris vahva ja koju saime varajastel hommikutundidel.

Laupäeval aga oli käes hetk, kus mu nädalane pidu ja pillerkaar sai läbi, sest esmaspäeval on eestis koolipäev ja mu toredad neli külalist pidid koduteed alustama. Nii ärkasime, sõime ja natuke enne kahtteist asutasid nad end eesti poole teele. Taaskord saatis gps nad alguses Prahas kusagile võsavahele, kui pühapäeva hommikuks olid nad juba kodus. Tore , et nad tervelt tagasi jõudsid ja boonusena on tore, et mu lauariided ja uued lauasaapad on koos nendega ka eestimaal tagasi.

Aga , laupäeval ei olnud mul veel suuremat õppimise indu ja seetõttu sain hoopis kokku eelimisest suvest tuttava tšehhi Monikaga , et temaga tunnike pargis elust ja olus rääkida ning seejärel teise tuttava tšehhi Helena ja ta kuti Vojta juurde sushit sööma ja huvitavaid kokteile degusteerima minna. Huvitav on, et Helena ja Monika elavad teineteisest vaid paari maja kaugusel, mida nad ise muideks ei teadnud ning veel oli tore, et Vojta hobiks on erinevate kokteilide meisterdamine ja jazzmuusika kuulamine. Kokkuvõttes oli tore õhtu ja hea lõpetus mu tormilisele nädalale. Maabusin kodus natuke enne keskööd ning sain paari nädala parima une!

Pühapäev ja esmaspäev möödusid mõlemad taas koolitööde tähe all. Semestri lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja lõpuks saab end ka natuke liigutada, et oma vajalikud koolipunktid välja teenida.

Päris tore nädal oli.

Sellised on Riina, Etu, Rauno ja Gerli...

...selline on vaade ühikamäelt linnale...

...ja selline on Praha kevad juba praegu!

Sünnipäevadest

Teate, viimasel nädalal väga palju huvitavat juhtunud ei olegi. Reedel käisime Joao ja Angeliga korra väljas ja proovisime juba vanast ajast töötavat kava: lähme ühte vahvasse pubisse, siis istume seal tunni, siis lähme sealt järgmisesse ja istume tunni ning siis lähme  veel järgmisesse ja leiame sealt eest kümme eestlast, kes tähistavad meie jalkapoiste esimest võitu siin (nimelt kaks selli on Prahas mingisuguse laenulepinguga pool aastat mängimas). Sealt liikusime meie ühikasse ning eestlased kluppi.

Laupäev ja ka pühapäev ning isegi esmaspäev kulus mul ehitusmehaanika kontrolltööks õppimisele. See oli omamoodi isegi huvitav, sest ma pole Prahas õppimisele eriti palju aega kulutanud, kuid nüüd sain siis esimese meenutuse sellest, mis tähendab olla ikkagi tudeng.

Esmaspäeva õhtuks oli aga mul õppimisest tõsiselt villand ning otsustasin koos Joaoga minna “kitchen linguea” üritusele. Väga vahva ettevõtmine oli, sest ma sain seal süüa teha ja ka süüa! Igatahes kiideti vanaema retsepti järgi tehtud jahukastet ja ahjukartuleid ning ise sain proovida ka teiste riikide rahvusroogasid. Kokkuvõttes oli tore ja toitev  üritus.

Teisipäeval peale tervet päeva koolis jõudsin lõpuks koju ja toredal kombel olid portugali sellid mu ahjuplaadi kuidagi mu toast kätte saanud ja selletäis head- paremat oli juba ahjus. Lisaks oli Manuelil kolm külalist ja loogilise jätkuna läksime peale õhtusööki välja. Peole jõudsime lõunamaade kombe kohaselt öösel ühe paiku ja sealt koju tagasi sain varahommikul. Sellele järgnes ka tunnine sissemagamine ja kooli kiirustamine ning seejärel sulgpall.

Ja selle kõige järel tegin õhtul endale, Elenile ja Joaole ühe suure pannitäie ahjukartuleid ja kana. Ja selle järel liikusime Marttiga juba igakolmapäevaselt traditsiooniks saanud Eesti neiu sünnipäevale. Sellel korral oli järg Mirjami käes, eelmisel nädalal oli Kaia ning nädal enne seda Margot. Kindlasti on kellelgi ka järgmine kolmapäev sünnipäev, sest see traditsioon on täitsa vahva juba.

Igatahes hakkasime Marttiga õhtul peale üheksat liikuma ja kohale jõudsime päris ruttu- nii poolteise tunniga. Päriselt oli tunne nagu sõidaks siberisse- buss, metroo, taas buss ja kohale ei jõua, Strahov asub ikka hea koha peal, igale poole on kümme minutit ja saab minna ühe bussiga.

Aga lõpuks olime siiski kohal, andsime Mirjamile oma kingid üle ja pressisime end juba eest ootava kümne külalise vahele. Tuba oli küll väike, kuid saime mõnusalt juttu ajada, erinevat suupistete menüüd proovida ning kõige tipuks avastasime taas, et Eesti on ikka jube väike. Nimelt sattusin juttu ajama Toomasega ning üllatus-üllatus, tuli välja et ta on päris Riisiperest ja meil on seal terve kari ühiseid tuttavaid. Seega oli üks tund suure seletamisega täidetud. Kusagil peale südaööd otsustasime liikuda linna poole, kusagil peale nelja otsustati meie poolt hõivatud klubi kinni panna ja mingil hetkel peale seda jõudsin ma päevase transpordiga koju ning kell oli kuus!

Igatahes ärkasin täna alles lõunast ja ainus asjalik tegu on senini olnud uute lauasaabaste ostmine (samas olen seda juba pikka aega plaaninud). Nüüd jääb ainult välja mõelda, kuidas ma need Eestisse toimetada saan.

Ahjaa, järgmisel nädalal tulevad mu kursakaaslased ja loodetavasti ka paar juppi mu autole!

Siin ei ole 10 cm lund, siin on roheline muru!