Ostrava, saatmine ja saabumine

Neljapäeval tuli portugali sellidel hea mõte minna nädalavahetuseks Ostravasse. Nii rentisime reedel auto ning seadsime suuna sinnapoole. Algselt plaanisime küll päeval kell kaks sõitma hakata, kuid auto saime renditud alles kolmeks ning minema saime lõpuks alles viiest. Samas on reedel viiest kõik kusagile minemas ja nii istusimegi paar tundi kiirteel ummikus, enne kui päriselt sõitma saime hakata. 

Kiirteed on Tšehhis iseenesest ägedad, saad kogu aeg  130ga sõita, ainsaks jamaks oli meie rendiauto, mis oli nii nõrk, et mäkke sõite oli tunne nagu tuleks autole jalaga hoogu juurde lükata.

Igatahes jõudsime natuke enne südaööd kohale. Tee peal olime teinud poe- ja söögipeatuse nii et saime otse peotänavale suunduda. Ostravas on huvitav ööelu- seal on üks pikk tänav, mis on täis baare, klubisid, söögikohti ja kõike mida korralikuks väljas käimiseks ette kujutada võib. Nii alustasime ühest otsast ning hommikul kella viieks olime tänavale kaks ringi peale teinud. Samas ei olnud seal eriti välistudengeid ning seetõttu ei tulnud ka mõne mehe rahvusvallutusplaanidest suurt midagi välja. 

Nii suundusime hommikul endiselt viiekesi auto poole, et magada. Autos magasime selle pärast, et keegi arvas, et hostelit on mõtetu rentida ning ilmselgelt mahuvad viis kutti ühte kribusse Daciasse magama. Nojah, mina sain endale juhikoha ja sain vist kõige rohkem und- nii viie tunni jagu. Ülejäänud magasid poolest tunnist paarini.

Viimase tõttu olime laupäeval hommikul kõik väsinud ning autos oldud öö mõjul soovisid kõik peale minu hostelisse minna ja ka teiseks õhtuks Ostravasse jääda.

Nii ei jäänudki mul muud üle kui nõustuda ja hostelit otsima hakata. Andre leidis küllaltki ruttu hiltoni või meritoni vms hotelli, kust sai aadressi suhteliselt odavasse majutuskohta. Sõitsime sinna kohale ning see hostel sarnanes hruštšovka tüüpi majaga, lisana olid esimesel ja ka teisel korrus akende ees trellid.  Ahjaa, maja ise asus keset tühermaad. Õnneks piisas sellest vaatepildist kõigile ning juba veerand tundi hiljem sõitsime Praha poole. Teel tegime lõunapeatuse ning õhtul seitsme paiku olime juba kodus.

Ees ootasid meid suhtelisel närtsinud nägudega ühikakaaslased. Nad olid otsustanud lõuna ajal grillima ja pidu pidama hakata ning õhtuks olid nad kuumast ja mõõdukast alkoholist päris pehmed. Aga samas saime neile suhteliselt ruttu elu sisse, mängisime ühe mängu battleshots’i ning siirdusime keskööl jõe äärde peole. Iseenesest ei olnud seal suurt muusikat ega ka mingeid etteasteid, kuid mingil kombel oli seal väga palju tuttavaid tegelasi ning nii saabusin sealt koju alles varahommikul.

Pühapäeval otsustasin minna jooksma, et enda jaoks natukenegi midagi kasulikku teha. Ja ega ma suurt muud tarka see päev ei teinudki, vist pakkisin mõned riided suurde kohvrisse.

See-eest esmaspäev algas päris reipalt- käisin taas jooksmas, siis käisin poes ning varusin kodustele viimiseks magusat ja alkoholi kaasa ning tagatipuks korraldasin õhtuks endale ära saatmise. Kukkus välja nii et tegime mitmekesi koos söögid, igal olid endale meelepärased joogid ning üldiselt veetsime enamuse õhtust ühika köökbaaris. Ja see kõik oli küllaltki meeleolukas, sest kesköö paiku nõuti nii minult kui ka minuga samal päeval lahkuvalt slovakilt kõnet.

Kogu see üritus kulmineerus sellega, et läksime klubisse ning sain sealt koju alles teisipäeva varahommikul. Naljakal kombel ootasin bussi taas ülikooli peatuses. Viimasel kuul olen iga kord seal olles mõelnud, et see on nüüd see viimane kord siin olla- see kord siis oli tõesti viimane.

Ülejäänud päeva peale ärkamist kulutasin asjade pakkimisele/surumisele autosse ning õhtul läksime viimast korralikku kõhutäit võtma. Selleks suundusime ühte kesklinna restorani, kus sõime end kõigest nii täis, et järgmine toidukord oli  minu jaoks Varssavis.

Õhtul ühikasse naastes ootas mind seal ees enamus koridorirahvast, kellega istusime Adriani toas üheni öösel, et võtta minu ja Viktori lahkumise puhul paar pitsi ning lubada pühalikult, et teeme viie aasta pärast kokkusaamise. Eks näis seda kokkusaamist, aga kindlasti jään ma neid selle ja neide seal taga igatsema.  Igatahes suundusin ma ühest magama. Samas ei tulnud mul kohe uni ning kuulsin, et ülejäänud hakkasid koridoris jalgpalli mängima. Nii läksin tunni pärast köögist vett võtma, samas kuulsin, et äkitselt oli mäng ära lõppenud ning koridoris käis kõva seletamine.

Toast välja astudes avanes mulle järgnev pilt: meie kõigi suur sõber- tumeda naha, prillide ja alati vingus näoga araablane, sesis paljajalu keset koridori, pikk kokanuga käes ning seletas midagi väga kiirelt ja vihaselt Adriani, Miša ja Viktoriga. Ülejäänud olid koos palliga taganenud trepile ning jälgisid seda mängu mõtlikult pealt. Tuli välja, et et meie sõbral oli iga õhtusest kaebamisest registraatorile villand saanud ning see kord otsustas ta oma veenvust näidata noa abil. Samas nägi ta seal paljajalu ja magamisriietes suhteliselt jobu välja ning ega ta õiendamine ka midagi paremaks ei teinud. Eriti jaburaks teeb kogu loo asjaolu, et meie sõber on lausa doktorant ja ammune ühika elanik- ei tea kas ta enne ka kedagi pussitanud on? Igatahes  lõppes jalka küll peale sõnavahetust ära, kuid pärast kuulsin, et rahvas oli ikka hommikuni üleval olnud ja juttu ajanud. Mina sain aga selle mälestusega väga hea une ja ärkasin järgmisel hommikul kaheksast, et koos Kaiaga Eesti poole sõitma hakata.

Ja umbes sellel hetkel, kui olin oma hommikuste toimetustega poole peal, helistas mulle Kaia, et öelda, et ta ikkagi ei tule minuga ja jääb veel nädalaks Prahasse. Aga et mul teel igav poleks, andis ta mulle seltsiks kaasa oma spordikoti. Samas ega see sõit nii hull ei olnudki, lihtsalt natuke igav oli olla, kui näed, et ainult 600 kilomeetrit on veel minna ning ainsaks seltskonnaks on poolakeelne raadio.

Enne minekut ajasin kogu koridori üles ning ütlesin korralikult head aega. Seejärel viisin Andre teele jäävasse ülikooli kampusesse ning ise suundusin sealt Kaia koti järgi. Peale seda asusin juba teele, võinoh proovisin asuda, sest mu teekond kulges julge tunnike ummikus. Siiski jõudsin natuke enne kahtteist Prahast välja ning võtsin suuna Varssavile. Lõuna paiku olin juba Poolas ning huvitaval kombel ei küsinud piiril keegi mult midagi, ometigi teadsin, et Poola piiril peaks kindlasti kontroll olema. Samas oli mul nüüd üks mure vähem, lihtsalt tuli loota, et jõuan enne magama jäämist Varssavisse.

 Ja nii ma õhtul üheksa ajal Kristjani juures maabusingi. Viskasin puhtad riided selga, ajasin majaperemehega paar sõna juttu ning koos suundusime tema sõprade juurde. Peale sõprade üles korjamist läksime ühte toredasse Tšehhi restorani sööma. Sealt edasi suundusime kahe äikesetormi vahel kahe hispaania selli juurde, et seal kingiks toodud rummi degusteerida ning õhtule joon alla tõmmata. Viimaks suundusime taas Kristjani juurde ning kolme paiku sain magama.

Järgmine päev ärkasin keskpäeval, seejärel võtsime mõnusa hommikusöögi Kristjani köögis ning läksime mulle kütuseraha vahetama. Peale kõiki neid toiminguid oli kell saanud juba kolm ning mul oli viimane aeg sõitma hakata. Kirjutasin gpsi Tallinn ja Elektroni 4-2 ning vastuseks näitas ta mulle 970 km ja saabumist hommikul viie paiku. Igatahes hakkasin Varssavist sõitma.

Esimese peatuse tegin Suwalkis, et tankida ning üks hot dog süüa. Järgmise korra jäin seisma kusagil kesköö paiku küllaltki Leedu ja Läti piiri lähedal. Plaanisin sealses kohvikus ühe kohvi võtta, kuid kahjuks oli see siis juba kinni. Samas keeras parkalplatsile üks hall mersubuss ning sellest valgus välja väga lõbus seltskond. Algul arvasin ,et nad on inglased, sest autol oli rool valel pool. Samas kuulasin keelt ja sain aru, et kuidagi tuttavalt kõlab. Tuli välja, et nad elavad ja töötavad inglismaal juba pikemat aega ning sõidavad jaaniks lastele või isegi lastelastele Eestisse külla. 

Peale põgusat jutuajamist ja poolt pakki soolaseid küspsiseid võtsin suuna taas kodu poole. Samas ei saanud ma küll kuigi kaua sõita, sest piiril peeti mind kinni. Seal ootas ming kolm selli, kellest üks rääkis vene keeles, et andku ma pass. Ulatasin passi, ja jäin ootama- siis tuli, et anna autodokumendid ka. Ütlesin, et “mne eti netu, a jest takoi papir” ja ulatasin oma saatkonna templiga tõendi kadunud asjade kohta. Sell suundus teiste juurde, koos uurisid nad paberit ja auto numbrit. Seejärel tuli ta minu juurde tagasi ja ütles eesti- vene segakeeles “a juhiluba ka ei ole?” mille peale ma vastasin, et “vsjo ukradil”. Seepeale andis vana mulle paberid tagasi ja keeras selja nähtavasti pomises omaette, et vaat kus loll.

Igatahes tegin sealt ruttu minekut, sest Eesti polnud enam kaugel. Ja nii sõitsingi üle Daugava tammi ning varsti olin juba Iklas.

Ahjaa, natuke peale Varssavit hakkas sadama ning see lõppes alles kusagil Leedu keskel. Umbes sealt, kus sadu lõppes hakkas pimedaks minema ning Eesti piirile jõudes oli taevas juba küllaltki hele. Häädemeeste tanklasse jõudes ja kohvi juues oli taevas juba valge ning Pärnus oli taas päev. Iseenesest oli väga mõnus sõita, sest jaani läheduse tõttu oli horisont kogu aega kas valge, punase kumaga või siis uuesti valge- nagu sõidaks lõpmatusse päeva.

Ja nii jõusingi hommikul nelja paiku Tallinnasse, sõitsin kodu ette ja leidsin kotist isegi võtmed üles. Tuppa sisse ma küll ei saanud, sest ema oli kohusetundlikult ukse lukku keeranud ja võtmed risti ette jätnud.  Seega ajasin kõik uksekellaga üles, ütlesin tere ja suundusin magama.

Täna muljetasin kodus oma reisist ning asjaliku poole pealt olen tegelenud oma dokumentidega. Toredal kombel kirjutas Eesti saatkond Prahas ming Prahasse sisse ning nüüd tuleb mul minna rahvastikuregistrisse, et seal end taas Tallinnlaseks ümber registreerida. Kahjuks ei teadnud ma seda aga arkis ning nii veetsin seal tubli tunni, enne kui sain aru, et nemad ei saa enne midagi teha, kuini mina kodakondsus- ja migratsiooniametis käinud pole.

Aga  samas on see kõik nii tühine ning mul on aega seda terve suvi teha. Peamine on, et olen elus ja tervelt kodus, sain veeta väga ägeda semestri koos toredate kaaslastega Prahas ning loodan, et tulev suvi ei jää eelnevatele kuudele oma olemuselt palju alla.

Saadame kõik minema!

Kolmapäeval seadsin siis plaanitult sammud politseisse, sain seal peale tunnikest ootamist täienduse oma kadunud dokumentidele ning edasi läksin saatkonda. Saatkonna tädi oli väga rahulik, ütles et nad saavad anda mulle kõigile vajalikele asjadele asenduse ning ei tasuvat väga pead vaevata. Nii ma siis eriti sellele enam ei mõelnudki. Nädala pärast sain kõne, et asjad on valmis ning nii antigi mulle kogu kadunud kremplile konsuli allkirja ja templiga ilus valge paber, mis kinnitab, et ma olen peaaegu terve mõistusega ning tohin autoga sõita ning tagatipuks veel oman ka ühte.

Ahjaa, kolmapäeva hommikul viisin ka Martti oma kodinatega bussi peale ning neljapäeva õhtuks jõudis ta juba Eestisse. Ära viimise eest sain talt erinevaid asju jahust ja suhkrust kuni grillsöe, nõude ja panni ning peaegu pooleks rebitud saja krooniseni välja.

Neljapäevane päev kulges päris  mõnusalt. Õhtul seadsin sammud põllumajandusega tegeleva ülikooli ühikate poole. Nimelt otsustasid Mare ja Mikk laupäeval Eesti poole minema hakata ja nii organiseerisid nad väikese istumise. Sellelt istumiselt liikusime hiljem balkani peole, mis toimus Strahovile küllaltki lähedal ning seetõttu leidsin sealt ka enamuse oma korruserahvast. Lisaks leidsime sealt veel eesti tudengeid, kes oma erasmuse kambaga sinna sattunud olid. Praha on kohati ka ikka päris väike.

Reedel mängisime võrku ning tegime midagi eelnevast poolest aastast täiesti erinevat- me läksime linna, et mitmesse klubisse sisse kiigata, veenduda et need on kõik täis ning peale seda sammud taas kodu poole seada.

Laupäeval plaanisime taas koridoriga võrku mängida, kuid enamusele oli eelnev öö väga raske olnud ja nii jätsime selle mängu ära. Nimelt võitis Venemaa Tšehhit reedeses EM-i jalkas ning kuna üks sell meie koridorist on Volgogradist, siis otsustasid kõik koos ühe korraliku tähistamise teha.

Nii möödus laupäev suhteliselt vaikselt, peale lõunat seadsin sammud korra poodi, et endale uued teksad soetada. Riided on siin ja isegi Viinis kohati palju odavamad kui Eestis ja nii ma oma teksad leidsingi.

Pühapäeval saabus mu toanaaber oma tüdrukuga. Toanaabril oli üks eksam ees ning tema neiu tegeles järgnevatel päevadel keemia erialale sisseastumiskatsetega. Ja nii otsustasin ma toa neile jätta ning ise kolisin seljakoti ja voodiriietega Manueli ja Joao vabasse voodisse. Muidu ei olnudki väga viga, aga oma tuba on ikka etem kui oodata teiste järgi ja loota, et keegi uksest sisse laseb.

Pühapäeva õhtul tegin väikese sõidu, et viia Margot bussile. Margot oli Prahas sügissemestril õppimas  kehakultuuri ning kevadel tegeles ta siin praktikana rühmvõimlejate treenimisega.

Kuulu järgi jõudiski ta esmaspäeva hilisõhtuks Tartusse.

Nojah ja toredal kombel õnnestus mul esmaspäeva öö mööda saata hoopis Viktori vabas voodis, sest saabusime portugali sellidega öösel linnast erineval ajal. Muidu polnud ka sellel ööl väga viga, lihtsalt Viktori telefon otsustas alates kaheksast hommikul iga poole tunni tagant teada anda, et ta saab kohe kohe tühjaks. Kahjuks jätkus tal jaksu kuni keskpäevani.

Teisipäeval oli küllaltki rahulik päev, õhtul oli taas üks tavapäraseks saanud ära saatmine. Seekord olid minejateks Mirjam ja Anni, kes õpivad Tartus geograafiat.

Peale õhtul koju jõudmist otsustasime Manueli ja Joao’ga seada sammud kõrvalühikasse ühe kolmanda portugali selli juurde. Olime seal mõne tunni, siis tekkis kellelgi väga hea mõte linna suunduda, kuid viimasega me õnneks kaasa ei läinud, sest teisipäeva ööl on Praha suhteliselt vaikne. Nii saabusime peale kaht koju ning kuna kumbki mu toanaaber ei olnud päeval eriti söönud, tuli neil geniaalne mõte just nüüd kokkama hakata.

Kokkuvõttes kukkus toit päris hästi välja, mis sest et Manuel pani riisi sisse pool kilo soola ning riis ise ei tahtnud pannile kohe kuidagi ära mahtuda. Ma arvan, et hommikul sai keegi õnnelik pliidi ümbert korraliku eine.

Kolmapäeval käisin kaks korda saatkonnas- esimest korda läksin oma asenduspabereid kätte saama ning teine kord läksin taas oma asenduspabereid kätte saama, aga see kord võtsin passi ka kaasa.

Hiljem käisime Joao ja Andrega linnas pargi ja avatud pubi ristsugutist meenutavas kohas jalkat vaatamas. Peale seda suundusime ühte kohta pitsat sööma ning seal nägime Manueli. Sealt edasi läksime viimasega Jala korterisse, et seal teine matš ära vaadata. Saime sellega poole peale, kui enamusel seltskonnast tuli hea mõte minna reakoja platsile, et seal mängu lõpp ära näha. Mina seadsin aga sammud kodu poole, sest mu toanaaber oli hommikul lahkunud ning mõte omast voodist tundus päris ahvatlev.

Viin ja dokumendid

Teisipäeval ma vist suurt midagi ei teinudki. Kulgesin päev otsa niisama ja puhkasin reisist.

Kolmapäeval seevastu ostsin järgmised piletid Viini. Peale piletite lunastamist läksime koridorirahvaga võrku mängima. Üldse on viimasel ajal kolmapäevad võrkpalli päralt olnud. Ning sellel korral tegi meie mängu huvitavaks väike kokkulepe, mille järgi kaotajad ostavad võitjatele õlled. Seekord tuli siis minu tiimil poodi lonkida, et teisi autasustada.

Neljapäeval käisin poes, tegin teistele süüa ning läksin shoppama. Plaanisin osta küll ainult salli, kuid lõpetasin hoopis pusa, tenniste, surfipükste ning kauaotsitud kaelarätiga.

Reedel olin hommikul 8.30 juba Viini bussi peal ning natuke peale keskpäeva jõudsin ka kohale. Vastu võttis mind Sofie. Sofie on huvitav neiu, sest ta on olnud vahetusõpingutel Tšehhis, Leedus ning vabatahtlikuna on ta jõudnud isegi Gruusiasse. Peale selle kõige külastas ta ka nelja aasta eest Eestit.

Viisime minu koos asjadega tema juurde, sõime kiirelt, sain korterivõtmed ja linnakaardi ning seejärel jooksis Sofie tööle. Mina seadsin aga sammud vanalinna. Ma ei ole eriline turist- selles mõttes, et ma ei viitsi linnas ringi jalutada ja erinevaid sambaid, losse ja muud jama vaadata. Samas sellel päeval tegin Viini vanalinnale küll põhjaliku ringi peale ning sain juba teist kord nädala aja jooksul Doonaud näha. Õhtuks läksin koju tagasi, et Sofiega üks õhtusöök teha. Peale seda liikusime aga ühte vahvasse pubisse, kust saime koju alles paar tundi peale keskööd.

Laupäeval ärkasime hommikul peale üheksat, saime inimesteks ning läksime linna vaatama. Käisime ühes väga huvitavas Pakistani söögikohas, kus võisid toitu võtta nii palju kui soovi on ning maksta samuti nii palju kui just tunne on. Nelja euro eest ei ole ma ammu nii korralikku lõunat saanud.

Peale lõunasööki läksime ühte väga omapärasesse kaubanduskeskusesse, mis oli ehitatud läbi nelja hiiglasliku gaasitsisterni. Sealt edasi läksime aga auto peale, et sõita Sofie koorikaaslase pulma. Ma olin seal täielik kontvõõras, sest Sofie isegi teadis sealt ainult pruuti ning oma koorikaaslasi. Minu jaoks oli huvitav, et sain olla Austria pulmas, sain seista/istuda kogu aja kantslis oreli ees koos kooriga ning naljakal kombel oli peigmees korporant. Viimane asi oli omapärane kokkusattumus, sest täpselt samal ajal kusagil Tallinna lähistel pidas minu korbikaaslane ja oldermann oma pulma. Igatahes peale laulatust ja hulka laule liikusime banketile, et pruutpaarile käppa visata ning end tasuta toidust punni pugida. Kokkuvõttes oli päris tore olemine. Loodan, et abielu jääb ka kestma.

Õhtuks liikusime Viini tagasi ning seadsime sammud ühe saksa tegelase juurde kes õppis Viinis ning kes oli Indias pool aastat vahetustudeng olnud. Tegelikult oli seal neid erinevaid saksa ja austria tegelasi pea kümme ning nad valmistasid kõik koos india toitu. Omapärane oli süüa toitu ainult kätega, sest nii pidavat indias kombeks olema. Tore oli rääkida inimestega ja näha kohalikku elu ning lõpuks oli öösel nii hea koju jõuda ja magama minna.

Pühapäeval ärkasime taas suhteliselt varakult ning seadsime sammud kesklinna, et vaadata ühte hirmsuurt parki ja lossi. Seejärel käisime ühe linna lähedase mäe otsas restoranis ning pärastlõunaks suundusime tivolisse. Ühtegi atraktsiooni ma seal ei proovinud, kuid koht ise oli muljetavaldav. Arinevaid võimalusi pea alaspidi sõitmiseks oli seal päris palju ning samuti oli seal euroopa kõrgeim atraktsioon, mille otsas sai karusselliga sõita. Peale lõbustuspargi külastust ja korralikku vihma läksime lähedal asuvasse bussipeatusesse, et ma tagasi Prahasse saaks minna.

Reis oli mõnus, sest sain näha kohalikku elu ning lihtsalt oli tore Sofiega üle nelja aasta taas kokku saada.

Pühapäeva õhtul ühikasse saabudes ütles Martti, et tema juures on väike eestlaste istumine ja nii ma seal oma päeva lõpetasingi.

Esmaspäeval puhkasin taas reisist, käisin koolis oma pabereid ära saatmas ning õhtul läksime Marttiga ühte väga ägedasse restosse, et seal üks korralik seapraad võtta.

Ühikasse jõudes ootasid mind seal ees portugali sellid ning algsest plaanist magama minna sai plaan minna hoopis klubisse. Nii me sinna tund peale keskööd jõudsimegi.

Pidu kestis hommikuni ning klubist lahkudes avastasin oma suureks meelehärmiks, et olen nii oma telefonist kui ka rahakotist dokumentidega ilma.  Taskul oli nähtavasti tantsupõrandal põhi alt ära lennanud ning seetõttu olin ka oma asjadest prii. Tõenäoliselt korjas keegi mu asjad aga ruttu üles ja erastas koheselt, sest klubist ma neid enam tagasi ei saanudki.

Kahju iseenesest ei olnud kuigi suur, sest lasin koju jõudes pangakaardi blokeerida ning rahakotis eneses oli maksimaalselt 15 eurot. Telefoni hind on ka ehk oma 5 euri ning rahakott ise oli täiesti puru ja ära kulunud. Samas jalutasid rahakotiga minema ka mu auto dokumendid, juhiluba ja id kaart. Id kaardi puhul ei ole lugu ka nii hull, sest ta oleks aegunud nagunii oktoobriks ning lube ei ole Eestis olles enam vaja kaasas kanda.  Samas seadsin siiski järgmisel hommikul sammud politseisse, et teha avaldus asjade kadumise ja tõenäolise varguse kohta. Tšehhi bürokraatia on vägev, sest oma jutu ära rääkimisest kuni vajalike paberiteni kulus üle kahe tunni! Samas lubati asja uurida ning mine sa tea, äkki on mu rahakott dokumentidega kusagil tänavanurgal maas ning ehk on mõni tore inimene, kes selle sealt ka üles korjab ja politseisse viib.

Kogu lugu tundub tagantjärgi mõeldes veidrate kokkusattumuste jada olevat, sest esmaspäeval tühjendasin oma tšehhi konto ning sulgesin kohaliku arve, Viinis olles varusin endale natuke eurosid ning õhtul enne välja minekut tühjendasin rahakoti erinevast pahnast. Õnnelikult kombel on mul olemas eesti SEB ja Swedbanki paroolikaardid, nii et saan endiselt pangas tehinguid teha. Samuti on mul lauasahtlis kena punane pass millega peaksin koju saama. Ainus mure on auto dokumentidega, sest Poola kehtestas  ajutiselt piirikontrolli jalgpalli EM-i ajaks. Ja ma olen enam kui kindel, et piiril tahetakse mult mingeid pabereid auto kohta. Internetist sain targemaks, et kui mul on paber dokumentide varguse kohta, peaksin sellega saama piiri läbida, et koju minna.

Nii on mu kolmapäevane plaan minna Eesti saatkonda, et küsida nõu, minna uuesti politseisse, et saada paber mis kinnitab mu autodokumentide kadumist/vargust, teha endale uus tudengikaart ja osta ühistranspordi pilet ning tagatipuks võiks tavapärasele võrkpallimatšile jõuda.

Selline nägi välja üks jurakas park Viinis...

...ning sellised nägime me Sofiega välja linnavalitsuse ees.