Reisist siis natukene: Head aega eksamid ja tere Buda ja Pešt

Esmaspäeva hommik kaks nädalat tagasi algas kell kaheksa metalli eksamiga, mis osutus kardetust lihtsamaks. Tobe oli küll see, et õppejõud kutsus meid keskpäevaks oma ukse taha, et saaksime kaks tundi sabas seista ja oma hiilgavat viit minutit tema kabinetis oodata. Aga kui hinne käes, ununes see ootamine silmapilkselt.

Samas ei järgnenud eksamile suurejoonelist tähistamist, selle asemel õppisin vahelduva eduga neljapäevani raamatukogus, et ka viimaseks jäänud ehitusmehaanika ära teha. Nojah, see raamatukogus õppimine on ka selline poolik õppimine- teed ühe ülesande ära ja siis avastad, et terve postimees on läbi lugemata. Jama on aga, et ma avastasin seda iga tunni aja tagant.

Aga siiski jõudsin neljapäeval ilusasti ekamile, tegin selle ära ja sain ka hea tulemuse!

Ja siis hakkas tants ja trall pihta. Õhtul läksime Manueli ja Jalaga välja. Aga me ei läinud otse peole, vaid saime ühest klubist peotäie flaiereid, et need viimase lähedal turistidele jagada. Nii me siis istusimegi paar tundi tänaval pingi peal, põrnitsedes iga möödujat ja mõõtes võimalust, et ta meie pakutud kohta peole läheks. Lõpuks sain ära jagatud enamuse oma flaieritest ning selle eest anti mulle ka tasuta sissepääs peole.

Reede algas lõunast, kui olin end üles ajanud ja söönud. Ega ma päeva jooksul suurt midagi teinudki, oli nagu väike puhkus peale eksameid. Õhtul läksime taas välja ning alustasime ühe tundmatu tegelase sünnipäeva-grilli peolt ning peale keskööd liikusime taas linna, et järgmisesse meelelahutusasutusse minna. Tagasi sain sealt alles varastel hommikutundidel.

Laupäeval kulus terve päev grillimisele. Nimelt organiseerisin ideeliselt rahvuste lõuna, kuid kuna ilm oli rohke sooja ja päikesega, tegime lõunasöögi asemel lõunast kuni öösel kaheni grilli. Meie seltskond vaheldus küll päeva jooksul korduvalt, alustades lõunal hispaanlastega, asendudes õhtuks eestlastega ning jõudes peale keskööd portugali esindajateni. Päev oli aga kokkuvõttes hea, sest süüa sai palju erinevat grillitavat kraami, sai palli mängida ja sai ka head seltskonda nautida.

Pühapäeval ... ostsin bussipileti Budapešti.

Esmaspäev oli natuke erinev eelnevatest, sest hakkasin sellel päeval taas õppima. Õigemini hakkasin õpetama ehitusmehaanikat Alinale, Matteole ning Azimile. Ja nii me istusimegi ühika sööklas neli-viis tundi kuni õhtu kätte jõudis ja kõigil koolitöödest villand sai. Samas ma loodan, et sellest oli neile eksamiks kasu. Õhtul läksime taas Manueli, Alexandra ja Andrega välja. Seekord läksime sellisesse huvitavasse kohta nagu “M1”. Nimelt on Andre seal igal esmaspäeval koos Jalaga ürituste organisaator ja seetõttu on nende sõpradel-tuttavatel seal alati hea koos käia ja pidutseda. Ja nii me olimegi seal vist neljani, kuni metroo taas sõitma hakkas ja saime päevase transpordiga koju liikuda.

Teisipäev kulus vahelduva eduga hosteli otsingutele Budapeštis. Broneeritud saime selle keskööks ning nimeks oli viimasel Hostel California. Muud väga tarka ma teisipäeval ei teinudki- vist käisin poes ja natuke aega elasin ehitusmehaanika õppuritele kaasa.

Kolmapäev oli see-eest vahva, sest sain esimest korda terve semestri jooksul saunas käia! Ja oi kui hea see oli. Võtsime asja neljakesi Toomase, Indreku ja Marttiga ette. Toomas teavitas paar päeva varem, et neil on ühika spordikompleksis ka saun ning nii kasutasime sülle kukkunud juhuse kohe ära. Huvitaval kombel olime nähtavasti nende viimased kliendid sellel kevadel, sest juba paar päeva hiljem läks saun kidura klientuuri tõttu suvepuhkusele.

Neljapäeval käisin poes, mõtlesin vahetada Ungari raha (milleni ma lõpuks ei jõudnudki) ning õhtul läksime korruserahvaga linna peale elu uudistama. Öö kujunes õnneks suhteliselt rahulikuks ning sain suhteliselt normaalsel ajal magama et reedel reisiga alustada.

Ja nii me reede pärastlõunal bussijaamas kokku saimegi. See oli huvitav näide eri rahvuste ajaplaneerimisest- Eesti vs Portugal. Võitsin mina, sest sain peatusesse pool tundi enne bussi, ülejäänud kuus Portugali esindajat saabusid 5-10 minutit enne bussi väljumist.

Peale seitset tundi bussis, Brno-Bratislava-ning mingi väga veidra nimega linna läbimist, jõudsime Budapešti. Ilm oli soe, metroo oli vana ning hostel oli hipide/metalvendade üleval pidada. Aga samas oli saabumine täitsa tore ning hosteli asukoht ja seltskond väga mõnusad.

Ja ega me siis laupäeva ootama jäänud. Peale asjade maha panekut võtsime suurte rastadega registraatorilt juhtnöörid ja suundusime linna. Üsna ruttu leidsime end hipide ja muude alternatiivloomade kohast Instant, kus veetsime mõne tunni ja peale mida siirdusime vaieldamatult kõige odavamasse baari, mida ma näinud olen- ühe joogi eest küsiti seal keskmiselt 70 eurosenti. Nii võtsimegi seal ühe joogi ja seejärel läksime hostelisse magama. Hommik algas minu jaoks enne üheksat, et ruttu pesus käia ja linnatuurile minna, kuid Portugali tavade kohaselt saime minema alles peale ühtteist. Viimase rahvustava tõttu magasime maha ka tasuta jalutuskäigu-ekskursiooni linna südames. Samas peale väikest kauplemist saime suhteliselt odavalt citytouri bussile kaheks päevaks piletid. Nii mööduski meie nädalalõpp vahelduva eduga bussile hüpates ja seal taas maha tulles, et ühes peatuses kaheteistkümnest võimalikust kultuuri vaadata. Laupäeva õhtul läksime taas peole ning sattusime järgmisesse alternatiivkohta. Alternatiiv tähendab, et seal saab näha seltkonda, kes kuulab igapäevasest raadiost tulevadt materjalist natuke erinevat muusikat ning valdavalt on inimesed vabamalt riides ja mukitud kui tavalises klubis. Igatahes meeldisid Budapešti peokohad kõigile meie grupist väga. Nii saimegi koju alles pühapäeva varahommikul ning pühapäev algas valdavale osale üheteist paiku ning ühe selli saime maast lahti alles peale keskpäeva.

Päeva kulutasime taas bussiga ringi tuuritamisele, lihtsalt linnas olemisele ning pealelõunat käisime ka kuulsates Budapešti termides- sain juba teist korda nädala jooksul ka saunas käia! Õhtul läksime tunnisele paadisõidule Doonaul. Ja oli see alles sõit- sain aru, et Doonau on Praha Vltava jõega võrreldes päris metsik. Vool on seal kordi tugevam ja laev liikus allavoolu mitu korda kiiremini, kui üles. Samas vaade linnale oli seda sõitu väärt, sest päeval näeb Budapešt välja küllaltki räpakas, kuid öötuledes muutub ta Prahaga võrdväärseks. Õhtu lõpetasime taas ühes Tartu Genialistide klubi laadses kohas, samas saime magama juba paar tundi peale keskööd, et end tihedast nädalalõpust välja puhata.

Esmaspäeva hommikul ärgates olid Portugali poisid ära haihtunud, et Viini minna. Nii ärkasime alles jäänud neidudega rahulikult, pakkisime, sõime ja lõpuks siirdusime metrooga kesklinna. Seal ostsid tüdrukud endale mõned suveniirid, võtsime kerge lõuna ning läksime kella kolmeks bussile.

Järgmine hetk olin juba tund enne keskööd Tšehhi Tehnikaülikooli juures bussi ootamas, et ühikasse sõita. Täna ülikooli peatuses bussi oodates sain aru, et mul on siin linnas- Prahas alles ainult kolm nädalat ja see möödub nähtavasti päris kiirelt. Budapešti kohta võin nüüd öelda, et neil on head peod, segane jõgi, kontinendi vanim metroo ning neil on linna üldise pildi koha pealt natuke maad veel minna, et Prahale järgi jõuda.

Selline nägin välja mina...