Proosit Eesti Vabariik!

Reedel- Eesti Vabariigi aastapäeval seadsin sammud õhtul kuueks Eesti saatkonda. Eestlasi oli sinna kogunenud ehk 25 – 30 jagu. Nendest 5 olid meie saatkonna meeletult suur personal koos konsuli ja suursaadikuga ning ülejäänud valdavalt Prahas õppivad tudengid ning ka mõned koha peal töötavad tegelased. Õhtu kulmineerus päris meeldivalt- algul sõime cateringi ja ka eestlaste endi tehtud toitu ning selle kõrvale sai võetud pokaal veini. Muideks, meie Marttiga meisterdasime hunniku kartulisalatit mis esimesena otsa sai!  

Ja taas nagu eesti peole tavaks, oli algus tasane ja vaikne ning hiljem jõudsime sinnani, et võtsime saadikuga koos Viru Valget. Kokkuvõttes oli tore õhtu ja äkitselt tundus kõigis Praha eestlastes tärganud olevat suur patriootlus nii presidendi kõne kui ka Liviko toodangu vastu.

Laupäeval olime aga väga internatsionaalsed- toimus “national dinner” ehk lõunasöök mis libises õhtusse. Iga riigi esindajad tegid oma rahvusele omaseid toite ja kokkuvõttes võis end ogaraks süüa. Hispaanlased tegid kartuli-muna omletti, venelane pannkooke, kurdid riisi-makaroni-liha ja jumal teab mille kõige hea segu, portugaallased rahvuslikku pasta-liha-tomati jne pada, mina meisterdasin ühest kapsast magushaput kapsast ja kapsast hakklihaga jne. Väidetavalt olid kõik toidud väga head, kuid oma magushaput kapsast saan veel tänagi süüa. Samas oli see väga mõnus üritus, sest iga rahva toidud on erineva maitsega ning kui lauas istub 8 rahvust siis jätkub ka juttu mitmeks tunniks.

Õhtul leidsime end taas koos kesklinnast peolt. Enne seda tegime sooja ühe hispaanlase korteris, kus sattusin huvitavasse vestlusse itaallasest it mehega. Kui tutvustasin end, et olen Eestist, tuli kiire vastus, et kust- Tallinnast? Tuli välja, et patsiga onul oli olnud eesti neiu ja et ta oli suur eesti fanatt. Veel oli huvitav, et ta oli tõsiselt vihane pronksiöö sündmuste peale ning sarnanes oma ütlemistelt mõne tulihingelisel eesti vabadusvõitlejaga. Igatahes oli päris sisukas vestlus ja taaskord pidin hea üllatusena tõdema, et pea kõik inimesed, kellega olen tutvunud , teavad kus eesti asub ja pooled teavad isegi mis meie pealinn on. Viis aastat tagasi tuli ikka pikemalt seletada kes ja kus me oleme.

Minu tuba

 Tegelikult jagan tuba Tomasega, kuid ta ilmub välja ainult siis, kui soovib mulle külmkappi osta või öösel esmaspäevast kolmapäevani oma voodis magada.

Ahjaa, meie ühikatoad sarnanevad kapiga- lähed kooli astud kapiuksest välja, tuled koolist, astud kapiuksest sisse.

Propaganda

Esmaspäeval läksin  lõunaks ühe väga vahva aine konsultatsiooni. Hea oli et õppejõud aitas mind ülesandega. Halb oli, et ta soovitas mul aste kergem aine võtta ning ta peab mind nüüd saapaks. Samas tuli järgmisel päeval tunnis välja, et meil on terve auditooriumitäis saapaid kes ei saa temast midagi aru. Eks näis mis saab, tuleb loota erasmuslaste nõrgamõistuslikkuse kuulsusele ja õppejõu härdale südamele.

Õhtul läksin selle päeva ainsast loengust koos kursavennaga otse propagandasse. Propaganda on nõuka stiilis baari ja tavalise keldri ristsugutis. Kokkuvõttes hea koht kus natuke juttu ajada ja õnnelikul tunnil paar  õlut võtta. Huvitav oli, et baarman rääkis väga head inglise keelt, veel huvitavam oli vastus  minu küsimusele, et kuidas sa nii head keelt räägid- “tead ma olen ameeriklane”.

Teisipäev oli taas raju- 5 loengut ja üllatus üllatus ka see õhtu läksin välja! Igatahes leidsin end varahommikul hispaanlaste ja slovakiga rockcafest ja järgmisel hommikul ei olnud üldse seda tunnet, et tõuseks üles ja läheks lõunaks kooli.

Samas jõudsin siiski kolmapäeval õigeks ajaks kooli ning seejärel sulgpalli trenni. Trenn oli päris hea ja seetõttu on mu liikumisvõime täna piiratud- peaks ikka tihedamini end liigutama kui kord poole aasta jooksul. Kool oli väga mõnus, sest kuulasin lektorit suu lahti poolteist tundi. Ma arvan, et ta on üks paremaid õppejõude keda olen ülikoolis olles kuulanud.

Ahjaa, sain endale külmkapi. See on väga vinge sest: ta ei tee mingit häält, ta tegelikult ikkagi töötab, ta maksis 8 euri ning eriti äge on, et viimast kuuldes läks mu slovakist koridorinaaber näost lillaks. 

Hispaania vs Eesti

Reede hommikul pidin kooli minema 8.00 ja tudengina ei ole see just kuigi mugav, juba harjunud lõunani magama ja lebotama. Aga õppejõud oli juba tuttav ja päris vahva ning enne lõunat olin juba koolist vaba. Käisime Helenaga mulle pangakontot avamas ja nüüd on mul see olemas. Kui teaks kui palju SEB mult üle kandmise eest koorib, oleksin eriti õnnelik.

Aga reede õhtu saabus mühinaga ja otsustasime oma korruse rahvaga suurele peole minna. Minek leidis aset alles laupäeval 1.30, tagasi tulek koos meid kostitava tšehhi keelse möginaga ühe alati pahura ühikanaabri poolt saabus 7.30. Terve laupäev kulus ärkamisele ja taas magamisele ja nii kuni õhtuni. Panin endale tee vee keema, heitsin korraks selili ja järgmine hetk oli vesi juba jahtunud ja tund taas möödas. See Hispaania stiilis pidutsemine on ikka raske võinoh järgmise päeva raiskamine.

Laupäeva õhtuks sain elu sisse ja plaanisin minna tuttavate tšehhidega välja, see jäi aga ära, siis plaanisin minna kõrvale ühikasse peole, see jäi ka ära. See-eest leidsin end kolmandast ühikast Martti toast koos pundi eestlastega rääkimas, dippi ja porksi söömas ning plaaniga jõuda teise ühikasse peole. Kokkuvõttes sain koju täpselt samast kohast kus pidu algas pool kuus hommikul. Eesti pidu on ikka eesti pidu, alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama, siis ei saa koju, siis saab kellegli jook otsa, siis tuleb seda tooma minna ja lõpuks lahkub rahvas alles järgmisel lõunal. Ahjaa, uue asjana viskavad eesti tüdrukud pidudel nüüd hundirattaid.

Ausalt!

Pühapäev oli hea päev, sest ma ei kulutanud esimest korda päeva jooksul sentigi, sest ma sain lõpuks interneti ja ma tundsin head meelt, et ma eelneval õhtul koridorinaabritega peole ei läinud, sest enamus ärkas alles õhtul kuuest.

Ahjaa, meie ühikat pidavat netiavarustes kutsutama “nightmere” ehk siis õudukas.

Maailm on väike

Esmaspäeval oma ainsas loengus olles, tuli meil kõigil end tutvustada. Oma nime kuuldes tõusin siis püsti ja järgnes juba tavapärane “Hello, I’m Jarko, I study in....” ja selle peale kostis eest pingist “Ah sa oled ka eestist!?”. Igatahes tuli välja, et ma olen samas loengus, samas ülikoolis nii Prahas kui Eestis, sama ala peal Marttiga, kes õpib siin juba teist semestrit. Tuli ka välja, et eestlasi on Prahas igavene ports. Nii 15 tudengit, ning ka sama palju töötajaid ja muid loomi, kes teineteisega päris tihti kokku saavad. Loogilise jätkuna loengule saime õhtul Eesti esindajatega linnas kokku ja veel loogilisema asjana tutvustasid nad mulle erinevaid baare ja söögikohti. Ühes olid esimesed 100 õlut pool eurot tükk, teises toodi söök ja jook lauda raudtee ja veduriga, kolmandas pakuti mojitot plastmassi tükkidega, mille eest sai pärast uue joogi tasuta. Õhtu lõppes minu jaoks päris varakult, sest järgmisel päeval ootas ees 10 tundi loenguid.

Ja nii olingi teisipäeva hommikust õhtuni koolis. Koju sain alles üheksa paiku ning tunne oli midagi süldi sarnast.

See-eest kolmapäev oli palju vahvam.  Peale kooli sain kokku Helenaga, kes aitas mul erinevaid panku läbi kammida. Nimelt on mul vaja kohalikku kontot ja nimelt tean Helenat eelmise suve noortevahetusest Taevaskojas.  Muidu on Tšehhi lahe- toit, jook, transport on odavad, aga igasugu teenused nagu telefon või pank on hirmkallid. Ühe minuti rääkimise eest küsivad nad vähemalt 15 eurosenti ning raha välja võtmise, üle kandmise, juurde maksmise ja kõige muu eest tahetakse alati midagi saada. Seega on mul vaja oma panka oma kontoga siin. Otsest lepingut me selle päeval ei teinud, samas leidsime panga, kus ma endale varsti arve avada saan. Huvitaval kombel on Marttil samas kohas arve ja veel huvitavamal kombel maksavad nad nii mulle kui ka Marttile 10 euri näo peale, kui ma nendega liitun.

Kolmapäeva õhtul läksime terve korruse erasmuslastega erasmuslaste peole. Peo kavaks oli Tšehhi tutvustamine ja loomamoodi tantsimine varaste hommikutundideni. Huvitaval kombel on esimese nädalaga tekkinud nii palju tuttavaid nägusid, et peol olles tarvitses end vaid natuke ümber paigutada, kui juba oli seal keegi, kes küsis kuidas sul läinud jne. Ka peolt koju saamine oli vahva- tarvitseb vaid pool tundi bussi oodata, viis minutit sõita ja juba oledki ühikas ning see kõik toimub öösel!

Ja nii ma siis neljapäeva lõuna ajal ärkasingi. Kooli ei olnud, kuid siiski veetsin pool päeva Starbucksis Skypega koju helistades, oma materjale otsides, nendele ühikasse järgi sõites ja siis lõpuks neid Erasmuse klubis printides.

Printima minekuks ühikast väljudes avasid mulle ukse kaks tšehhi neidu, vaatasin neid vilksamisi, väljusin ja kuulsin selja tagant ”Hey Jarko...”. Vaat kus nali, üks neist oli Klara, kellega veetsin eelmisel suvel noortevahetusel terve nädala koos. Peale väikest jutuajamist kutsusid nad mind ühika restosse jutustama ja ühte õlle võtma. Ja nii ma käisingi koolis printimas ning peale seda siirdusin restosse või baari või mis iganes selle keldri nimi võiks olla. Huvitav oli, et printimine maksis mulle alla poole hinnakirjas olnu- ei saanudki aru, kas see kena neiu arvutas tahtlikult või tahtmatult mu lehed valesti, huvitav oli ka see, et kui maksin õlle eest 200 kupüüriga, anti mulle tagasi 210. 

Tšehhi kalapüügi eripärad

Pühapäeval käisin väikesel Erasmuslaste reisil Karlšteinis. Reis algas väga veidralt- kogu pundile anti rongis “kala püüdmiseks ” kätte poolik pudel viina, mille põhjas oli hunnik kummikomme mis tuli sealt “kalastades” kätte saada. Ühelt poolt oli veider alustada päeva viinaga, teisalt kaotas see hetkega igasugu piirid inimeste vahel ja juttu jätkus kuni sihtpunkti jõudmiseni. 

Reisi siht asus Prahast 40 minutise rongisõidu kaugusel ning põhiliseks vaatamisväärsuseks oli mäe otsas olev kindlus. Käisime ka samas külas asuvas vahakujude muuseumis, kus oli väidetavalt 50 kuulsamat tegelast Tšehhi ajaloost. Nad nägid vahast kujul päris õõvastavad välja nii et tegin näitusesaali külmadest ruumidest ruttu minekut sooja ahju ette ooteruumis. Olime kõik juba muuseumist väljas ning valmis rongile liikuma, kui avastasime, et kaks inimest on kadunud. Organisaator jooksis tagasi ning sai muuseumi kuraatori kätte ning kurtis muret, et vahakujude maja on kaks meie tegelast ära virutanud. Õnneks saime nad ilusasti tagasi. Kuraatori sõnul meil vedas, sest ta plaanis majja taas tagasi tulla järgmisel reedel ning väidetavalt ei ole seal sees ei telefonilevi ega ka võimalust välja pääseda. Päris vahva oleks erasmuslaste vanematele koju teatada, et vabandust aga üks vahakujude muuseum sõi teie võsukese ära.

Tagasi ühikasse jõudsin alles õhtul kümnest. Ja mind ootas ees mu toakaaslane! Ma olin kuulnud, et ta on olemas ja et tal on pikad juuksed, aga eelnevatel päevadel ta end ilmutanud ei olnud.

Igatahes tuli välja, et tegelane õpib esimesel kursusel infotehnoloogiat, sõidab tasuta rongiga, sest ta isa on raudteelane ning pursib püüdlikult inglise keelt. Samuti lubas ta kohal olla ainult esmaspäevast neljapäevani ning seejärel koju minna. Väga tore, nädalalõpul peaks tuba seega minu päralt olema!

Sain kätte ka oma tunniplaani mille järgi olen koolis enamus päevadel paar loengut, neljapäev on täitsa vaba ning teisipäeva võiks kalendrist pühkida, sest siis on kool kaheksast kaheksani.

Sõit Elisaga Tallinnast kuni Prahani

Reisist siis natukene.

Reisi algus oli päris omapärane, hommikul oli Tallinnas -24 ja enne kui Elisat peale võtma suundusin aitasin ühe naabri autot lükata- päris julgustav, kui ees on ootamas 1800 km J. Igatahes saime linnast minema tunni plaanitust hiljem, kuid olime endiselt optimistlikud. Sõites Pärnu poole sai selgeks, et autos on päris külm.  Nojah ja tuli tunnistada, et soojendus ei tööta, aga mis seal ikka, kaks pusa, suusariided, paks jope, lambanahkne vest, villaseid sokke ja muud mis sooja annab ajasin endale paraja portsu selga. Elisa oli ka end päris soojalt sisse pakkinud nii et lõpuks oli meil siiski täitsa normaalne sõita. Varbad külmetasid vist ainsana, aga siis sai vaikselt saapa sees võimelda ja hakkas soojem võinoh, vähemalt ei kukkunud nad otsast ära.

Eesti ja Läti läksid päris ruttu ning videvikuks olime kusagil keset Leedut. Tegime ka igale euroopa sõidule kohustuslikuks saanud peatuse 19.kilomeetri  söögikohas peale Leedu piiri ületamist. Tegelikult tegime pause iga paari tunni järel, et end tee-kohviga soojendada. Kokku olime see päev teel 11 tundi ja saabusime Suwalkisse peale kaheksat. Meie võõrustaja Ada saabus küll alles hilisõhtul rongilt-bussilt-lennukilt Istanbulist, kuid õnneks võtsid meid vastu ta noorem vend ja isa.

Ada kodu oli väga mõnus ja hubane, meile anti terve elutuba oma asjade ja endi laiali laotamiseks. Ahjaa, külma oli sellel ööl Suwalkis väidetavalt -29.

Ada pere on päris huvitav- isa on organist linna kirikutes, ema inglise keele õpetaja ning vend Jonasz ja Ada ise mängivad erinevaid pille. Ada õpib Gdanskis muusikat ja viiulit ning vend läheb järgmine aasta vist pasunat või muusikat vms ülikooli õppima.

Reedel viis Ada meid oma sõbra pulmaproovi. Ta mängib ühes folkbändis ning nad pidid järgmine päev pulmas esinema. Huvitaval kombel oli solist-akordionist ka peigmees.

Suwalkist lahkusime laupäeva hommikul ,Ada tehtud võikud näpus, Varssavi poole. Sõit võttis viis tundi ja peale lõunat olime kohal. Vastu võttis meid Kristjan, kes on erasmuslane, korporant  ning lihtsalt vahva sõber Poolas.

Samal õhtul läksime Kristjaniga linna. Istusime ühe väga kõrge hotelli viimasel korrusel baaris ja nautisime vaadet, istusime ühe korporatsiooni keldris ja kuulasime ajalugu ning  käisime ühes mõnusas pubis. Õhtu lõpetasime süües midagi, mille nimi on tatra ja see näeb välja ning tegelikult ka on toores hakkliha toore muna ja rohkete maitseainetega.

Pühapäeval magasime lõunani ning peale rahulikku  ärkamist suundusime taas kesklinna, kus saime ka teise Poola korporatsiooni ruume näha ning ajalugu kuulda. Kristjan siirdus peale seda õppima ning meie Elisaga läksime Starbucksi sooja jooki võtma ning hiljem paari poodi vaatama. Õhtul olime Kristjani juures, tegime süüa ning puhkasime järgmiseks sõidupäevaks. Ahjaa, Varssavis oli juba tunduvalt soojem kui Suwalkis. Tänu sellele nõustus järgmisel päeval mu auto palju reipamalt koostööd tegema kui varasemalt.

Ja nii algaski meie viies reisipäev. Enne Varssavist lahkumist pidime tegema veel ühe peatuse, et osta ühed erilised päikeseprillid ühele Elisa erilisele sõbrannale. Sõit Poolas oli päris hea ja valges olime Tšehhi piiril. Siit läks asi aga huvitavaks. Meie hea giid GPS vältis minu rumaluse tõttu kõiki maksulisi teid (ja enamus Tšehhi linnadevahelistest teedest on maksulised) ning viis meid kõrvalteedele. Alguses ei olnudki väga häda, ainult mäest üles ja alla, mingil hetkel asendus normaalne tee aga mingi jubedusega. Selles tees ei olnud auke, vaid seal olid raudteeliiprid, ainult et teega risti mitte sõidusuunas. Või nii mulle vähemalt tundus, sest auto tegi jubedat müra. Eriti ärritavaks sai see kümme minutit enne Brnod. Õnneks saime tervelt kohale ning saabusime Jirši ja Eliška juurde. Koha peal sai selgeks, et nad elavad Brno kesklinnas, et me lähme samal õhtul välja ja veedame mõnusalt aega ning ka see, et mu auto esimene amort on täitsa sodi. Aitäh Tšehhi teed ja aitäh see pagana teemaks mida ma selle õuduse eest tasuma pidin!

 Brnos veetsime taaskord kaks päeva ning teisel päeval käisime väga huvitavas baaris söömas, kinos ning õhtu lõpetasime ühe Jirši ja Eliška sõbranna juures. Baar oli omapärane, sest seal oli iga laua keskel õllekraan, kinos oli huvitav, sest film oli Freudist ja Jungist ning õhtu oli huvitav, sest saime kodutehtud kartulipannkooke ja veelkord palju külalislahkust.

Järgmisel hommikul startisime Praha poole. Teadsime, et parim tee sinna peaks olema kiirtee- no ma ei tea, selle järgi võiks igas eesti külas ka kiirtee märk olla ja kiirus 130. Tee esimesed sada kilomeetrit koosnesid eranditult taas valesti paigutatud raudteeliipritest. Teine sada mis veel Prahani jäi lammutas mu autot veidi vähem. Igatahes jõudsime Strahova ühikate juurde poole kahe paiku.

Õige ühika leidsime üles peale väikest ekskursiooni  majade vahel ning väga sõbralikku jutuajamist minu maja registraatoriga- kumbki meist ei saanud teisest aru aga lõpuks andis ta mulle toavõtme ja puhtad linad. Tuba on kahele ning sarnaneb Tartu vanade Narva mnt omadega. Peale asjade lahti pakkimist ja Elisa tunnist kirjatööd muutus tuba hubasemaks ja otsustasime vaadata ka linna peal ringi.

Oma erinevate kaartide ja esmaste juhiste saamiseks on mulle ülikooli poolt määratud buddy ehk tugiisik. Kahjuks ei saanud ma teda peale saabumist kohe kätte ja ta tuli mind ühikasse peale lõunat otsima. Hiljem selgus, et just sel päeval oli ta telefon tühjaks saanud ja laadija kellegagi kusagile ära jalutanud. Buddy nimi  on Anna ja huvitaval kombel on ta hoopis bulgaarlane mitte tšehh. Õpib ta viiendal aastal midagi mille nimi võiks olla logistika ja personali juhtimine ning vahepeal on ta kolm aastat töötanud stjuuardessina. Inimesena on ta päris huvitav, aga millegi pärast hakkas meie tutvus vale jalaga ja me  näeme välja nagu mina ja Jaks halval päeval- nokime üksteisega. Alguses oli päris huvitav, aga õhtuks tüütas juba ära.

Esimesel Praha õhtul saime kokku ka Helenaga, keda tean suvisest noortevahetusest. Vahva et ta meile aega leidis ning  olime koos keskööni erasmuslaste peol. Peale seda tulime ära koju, sest olime Elisaga mõlemad reisimisest päris väsinud ja Elisa pidi järgmisel hommikul üheksast olema juba lennujaamas.

Neljapäeva hommikul viisin Elisa lennujaama, sõitsin tagasi ühikasse ja sain aru, et nüüd ongi siis tudengielu siin Prahas alanud.