No kuhu ma siis nüüd oma blogimisega toppama jäin? Ahjaa, peale neljapäeva tuli reede, kus läksin peale kooli autoga poodi. Enamasti poodlema sõitmiseks võtan kellegi kaasa, ning sellel reedel tuli minuga Eleni. Ta on Kreekast, õpib arhitektuuri, on erasmuslase kohta küllaltki korralik (loe: käib nädalas ainult paar korda väljas ja osaleb kõigis loengutes) ning mängib väga hästi klaverit.  Igatahes tuli talle poodi minnes hiilgav mõte hiljem koos süüa teha. Nii me ostsimegi vajalikku kraami: jahu-liha-piima –spagette lõuna tarvis. Paar tundi hiljem olime ühikas tagasi, toit vanaema retsepti järgi valmis ning istusime neljakesi koridoris laua taha. Meiega oli söömise jaoks liitunud ka Andre ning seltskonna mõttes oli kohal ka Joao, kes kirus tükk aega seda, et oli just enne meie kokkamist sööklas käinud.

Õhtu saabudes hakkasime sättima välja minekuks. Algul enne linna suundumist tegime oma kogunenud kambaga (keda oli ligemale kümme portugali, kreeka ja muude rahvuste esindajat) väikese peatuse ühikate kõrval Strahova mäel, et nautida vaadet tuledes linnale. Seejärel suundusime Andre juhendamisel Charles University pubisse. Pubi kuulub Charles’i ülikoolile ning see asub otse ülikooli maja all. Pubisse jõudes võtsime kambakesi näo peale ühe õlle ja istusime maha. Ja siis see hakkas! Eleni oli leidnud klaveri ja järgneva tunni istusime, vaatasime ja mõtlesime kuidas ta nii hästi mängida saab! Lood olid valdavalt klassika poole kalduvad ning ainsa tundsin ära “Amelie” soundtracki, kuid ta mängis nii hästi, et kuulasime kõik suu lahti ja silmad Elenil ja klaveril. Tund peale südaööd lahkusime alguses plaaniga kusagil veel edasi istuda, kuid lõpuks trammipeatusesse jõudes leidsime kõik, et on aeg koju minna.

Nii jõudsimegi varsti koju ning mul oli kindel plaan magama minna. Kuid selle rikkusid ära kaks slovakki- üks on siin erasmusel ja elab minust kaks tuba edasi ning teine oli tema sõber, kes oli siin tudengiturismi tegemas. Igatahes olime reipas meeleolus ning selle peale otsustas Victor meile näidata iluuisu hüppeid. Uiskude asemel olid tal küll sokid ning jääd asendas kivipõrand, kuid oma tegevusega suutis ta kella neljaks üles ajada kurdistani tudengi, kes oli peaaegu nõus temaga koos hüpetele järgnevaid tantsusamme harjutama ning samuti jäi koos meiega tema etteastet vaatama hispaania neiu, kes saabus just peolt. Igatahes on mul nüüd omajagu veidrat videomaterjali iluuisutamisest, slovakist ja Strahova koridorist öösle kell neli.

Laupäeva lõunaks olin end taas voodist üles ajanud, natuke õppida jõudnud ja siis ilmus mu ukse taha Andre. Nimelt hakkas ülejäänud korrus väljas grillima ning seetõttu pidime ka meie nendega liituma, et tähistada esimest päeva, kus sai t-särgi ja plätadega õues olla. Ja nii mööduski enamus päeva õues kana-lammast ja muud liha sussitades. Tuppa saime alles  hämaras.

Õhtul otsustasime peal mõõdukat soojendust ja paari Eesti kaardimängu õpet siirduda linna peole. Nii leidsingi ennast Retrost, mis iseenesest on täitsa tore koht, aga millegi pärast undavad mu kõrvad peale selle klubi külastust kuni järgmise päeva õhtuni. Igatahes sain sealt koju trammi-bussiga kusagil kuueks hommikul.

Järgnev päev algas minu jaoks lõuna paiku, õppisin, tegin natuke süüa ja siis õppisin taas.

Sama jama jätkus ka esmaspäeval, kus järjekord oli söömine-õppimine koolis- õppimine  konsultatisoonis- õppimine arvuti taga ja õhtuks jõudsin lõpuks koju, et veel natuke ühte referaati kokku klopsida.

Ja suure üllatusena jätkus eelnev muster ka teisipäeval, kus olin viis loengut koolis.

Aga sellega sai see jama ka läbi. Koju jõudes oli Manuel parajasti ahju lükkamas suurt panni kartulite-kana-sibula ja muu heaga ning tund hiljem sain nädala esimese korraliku kõhutäie.  Söögi tegemine kolmele- neljale inimesele on viimasel paaril nädalal meil päris tavaliseks saanud. Ühel päeval teevad õhtusöögi portugali esindajad, teisel mina ja kolmandal teeme näiteks kreeka neiuga koos midagi head. See koos tegemine on mõnus, sest toit on alati parem kui söökla oma, samas saab tutvuda võõramaa köögiga ning kõige tipuks saab kõht väga täis. Selle viimasega on vahel isegi natuke raske, sest Manuelil on mingi tobe” vanaema” või “vanaisa” või kurat teab kelle “peretraditsioon”, et kogu olemas olev toit tuleb ära süüa. Nii ongi tavaliselt tund-paar peale sööki raske liikuda, mõelda ja asjalik olla.  Peale sööki kogusime end natuke, võtsime siis endid kolmekesi Manueli ja Joaoga kokku ja suundusime linna. Alguses olime kellegi juures külas, et natuke juttu ajada ja et üks kiire argentiina kaardimäng teha. Hiljem suundusime sealt Duplexisse. See on koht, mis asub peatänaval, paikneb katusekorrusel, on  vist kõige kallim peokoht linnas ning omab terrassilt kõige paremat vaadet peaväljakule ja vanalinnale.

Kolmapäeval käisin ühe loengu jagu koolis ning teise tunni olin sulgpalli mängimas. Loeng oli huvitav, sest meile räägiti üleujutustest. Nimelt on Prahas see tõsine probleem, sest Vltava jõgi läheb linna keskelt läbi ning kipub vahel üle kallaste ajama. 2002.aastal kees ta nii palju üle, et Eesti saatkonnas oli vesi esimese korruse laelampideni. Väidetavalt maksid Tšehhi elanikud järgneval aastal eraldi maksu, et Praha ära uhutud osa taas üles ehitada.

Kolmapäeva õhtul suundusin Kaia sünnipäevale. Kaia on Eestist ja on siin kehakultuuri alal erasmusel ning ta elab koos Margotiga, kes on ka Eestist ja on siin kehakultuuri alal praktikal.

Kuna kingiks mul head ideed ei olnud, otsustasin osta pudeli kohalikku rummi ning hiljem tuli välja, et neid ideetuid rummikinkijaid oli lausa neli. Huvitav oli see, et neiud elavad katusekorteris, mis on natuke suurem mu ühikatoast, eestlasi oli sünnipäevale kogunenud tipphetkeks 15 ning lõpetuseks avastasin, et nende maja tagant tuleb buss otse minu ühika ette.

Nii ma jõudsingi koju paar tundi peale südaööd ning ärkasin täna tund peale keskpäeva, et üks skype kõne teha ja õppima hakata.

(Jah, nad müüvad Tšehhis eesti siidrit)