Kolmapäeval seadsin siis plaanitult sammud politseisse, sain
seal peale tunnikest ootamist täienduse oma kadunud dokumentidele ning edasi
läksin saatkonda. Saatkonna tädi oli väga rahulik, ütles et nad saavad anda
mulle kõigile vajalikele asjadele asenduse ning ei tasuvat väga pead vaevata. Nii
ma siis eriti sellele enam ei mõelnudki. Nädala pärast sain kõne, et asjad on
valmis ning nii antigi mulle kogu kadunud kremplile konsuli allkirja ja
templiga ilus valge paber, mis kinnitab, et ma olen peaaegu terve mõistusega
ning tohin autoga sõita ning tagatipuks veel oman ka ühte.
Ahjaa, kolmapäeva hommikul viisin ka Martti oma kodinatega
bussi peale ning neljapäeva õhtuks jõudis ta juba Eestisse. Ära viimise eest
sain talt erinevaid asju jahust ja suhkrust kuni grillsöe, nõude ja panni ning
peaegu pooleks rebitud saja krooniseni välja.
Neljapäevane päev kulges päris mõnusalt. Õhtul seadsin sammud
põllumajandusega tegeleva ülikooli ühikate poole. Nimelt otsustasid Mare ja
Mikk laupäeval Eesti poole minema hakata ja nii organiseerisid nad väikese
istumise. Sellelt istumiselt liikusime hiljem balkani peole, mis toimus
Strahovile küllaltki lähedal ning seetõttu leidsin sealt ka enamuse oma
korruserahvast. Lisaks leidsime sealt veel eesti tudengeid, kes oma erasmuse
kambaga sinna sattunud olid. Praha on kohati ka ikka päris väike.
Reedel mängisime võrku ning tegime midagi eelnevast poolest
aastast täiesti erinevat- me läksime linna, et mitmesse klubisse sisse kiigata,
veenduda et need on kõik täis ning peale seda sammud taas kodu poole seada.
Laupäeval plaanisime taas koridoriga võrku mängida, kuid
enamusele oli eelnev öö väga raske olnud ja nii jätsime selle mängu ära. Nimelt
võitis Venemaa Tšehhit reedeses EM-i jalkas ning kuna üks sell meie koridorist
on Volgogradist, siis otsustasid kõik koos ühe korraliku tähistamise teha.
Nii möödus laupäev suhteliselt vaikselt, peale lõunat
seadsin sammud korra poodi, et endale uued teksad soetada. Riided on siin ja
isegi Viinis kohati palju odavamad kui Eestis ja nii ma oma teksad leidsingi.
Pühapäeval saabus mu toanaaber oma tüdrukuga. Toanaabril oli
üks eksam ees ning tema neiu tegeles järgnevatel päevadel keemia erialale
sisseastumiskatsetega. Ja nii otsustasin ma toa neile jätta ning ise kolisin
seljakoti ja voodiriietega Manueli ja Joao vabasse voodisse. Muidu ei olnudki
väga viga, aga oma tuba on ikka etem kui oodata teiste järgi ja loota, et keegi
uksest sisse laseb.
Pühapäeva õhtul tegin väikese sõidu, et viia Margot bussile.
Margot oli Prahas sügissemestril õppimas kehakultuuri ning kevadel tegeles ta siin praktikana
rühmvõimlejate treenimisega.
Kuulu järgi jõudiski ta esmaspäeva hilisõhtuks Tartusse.
Nojah ja toredal kombel õnnestus mul esmaspäeva öö mööda
saata hoopis Viktori vabas voodis, sest saabusime portugali sellidega öösel
linnast erineval ajal. Muidu polnud ka sellel ööl väga viga, lihtsalt Viktori
telefon otsustas alates kaheksast hommikul iga poole tunni tagant teada anda,
et ta saab kohe kohe tühjaks. Kahjuks jätkus tal jaksu kuni keskpäevani.
Teisipäeval oli küllaltki rahulik päev, õhtul oli taas üks
tavapäraseks saanud ära saatmine. Seekord olid minejateks Mirjam ja Anni, kes
õpivad Tartus geograafiat.
Peale õhtul koju jõudmist otsustasime Manueli ja Joao’ga
seada sammud kõrvalühikasse ühe kolmanda portugali selli juurde. Olime seal
mõne tunni, siis tekkis kellelgi väga hea mõte linna suunduda, kuid viimasega
me õnneks kaasa ei läinud, sest teisipäeva ööl on Praha suhteliselt vaikne. Nii
saabusime peale kaht koju ning kuna kumbki mu toanaaber ei olnud päeval eriti
söönud, tuli neil geniaalne mõte just nüüd kokkama hakata.
Kokkuvõttes kukkus toit päris hästi välja, mis sest et
Manuel pani riisi sisse pool kilo soola ning riis ise ei tahtnud pannile kohe
kuidagi ära mahtuda. Ma arvan, et hommikul sai keegi õnnelik pliidi ümbert
korraliku eine.
Kolmapäeval käisin kaks korda saatkonnas- esimest korda
läksin oma asenduspabereid kätte saama ning teine kord läksin taas oma
asenduspabereid kätte saama, aga see kord võtsin passi ka kaasa.
Hiljem käisime Joao ja Andrega linnas pargi ja avatud pubi ristsugutist
meenutavas kohas jalkat vaatamas. Peale seda suundusime ühte kohta pitsat sööma
ning seal nägime Manueli. Sealt edasi läksime viimasega Jala korterisse, et seal
teine matš ära vaadata. Saime sellega poole peale, kui enamusel seltskonnast
tuli hea mõte minna reakoja platsile, et seal mängu lõpp ära näha. Mina seadsin
aga sammud kodu poole, sest mu toanaaber oli hommikul lahkunud ning mõte omast
voodist tundus päris ahvatlev.
Ok, aga millal siis Kedrel sauna teeme?
ReplyDelete