Pürenee poolsaare suusatraditsioonidest

Neljapäeval peale presentatsioonist paastumist tuli mulle ukse taha Andre, kes ütles , et nad plaanivad nädalõpul Tšehhi kõrgeima künka otsa suustama minna. Ja muidugi küsis ta , et kas tahan ka tulla ning muidugi ma tahtsin minna.

Nii me reedel peale kooli suusa-laua laenutusse läksimegi ning juba peale lõunat suundusime bussiga Splindleruv Mlyn’i poole. Märkimist väärib, et bussile minnes oli väljas +15 ja meie kaheksakesi lauad, suusad ja muu kama kaelas metroosse-bussi ronimas olime kohalikele naljakas vaatepilt. Kui aga õhtul peale kolmetunnist sõitu kohale jõudsime oli väljas +3 ja tuli suusajope ruttu selga ajada, et järgmisel päeval eluvaim ikka mäel sees oleks.

Hosteli poole jalutades nägin tuledes mäge ning administraatorilt kuulsin, et see on üheksani lahti. Sellel hetkel oli siis sulgemiseni veel poolteist tundi aega. Ja nii hakkasid mul jalad-käed sügelema ning peale asjade nurka viskamist võtsin laua-saapad- seljakoti ja hakkasin üksi mäe poole jalutama. Kutsusin ka teisi, aga enamus olid täitsa esimest korda ning need kes olid enne paar aastat sõitnud saatsid mu pikalt, sest väidetavalt on järgmine päev piisavalt raske.

Ja nii ma siis üksi mäe poole astusin, ostsin pileti, panin saapad jalga ja laua alla ning läksin tõstuki peale. Ja siis algas suur rõõm, sest ma pole üle kahe aasta lauda alla saanud ja nüüd oli see lihtsalt nii kuradi hea. Ma sarnanesin sellel õhtul tunniks mudilasega, kes on just saanud uue mänguasja, sest mägi oli tühi ja sõit väga hea.

Peale mäe sulgemist suundusin hostelisse, sealt peale inimeseks saamist kõige odavamasse baari külas, et üks maxiburger võtta ning hiljem ühinesin ülejäänud seltskonnaga, et noolemängu ja lauajalkat uhada.

Järgmine hommik algas seitsme paiku suure lootusega jõuda mäele juba avamise ajaks tund hiljem. Läks aga nagu tavaliselt, ehk saime end pestud, poes käidud ja söödetud alles poole üheksaks ja mäel olime peale üheksat. Aga mis sest, päev oli veel endiselt ees. Ja oli see alles päev, ilm oli nagu Eesti maikuus +15 ja paras broileri tunne oli suusajopes ja paksudes pükstes olla.

Tegelikult oli see päev mulle mäel omapärane kogemus. Meil oli lausa 5 esmaskordselt suuskadel-laual olijat, kellest mõni nägi oma elus lund esimest korda Tšehhis, seetõttu sai omajagu õpetada ja seletada. Samas ei olnud sellest just ülearu kasu, sest nad kukkusid ikka päris palju. Mina jäin esimesel sõidul viimaseks koos ühe hispaania neiuga ja see oli omaette hariv kogemus, sest õppisin suurel hulgal erinevaid vandesõnu hispaania keeles. Kokkuvõttes olin temaga esimesel kilomeetril vist üle tunni ja me pidasime pidevat vaidlust mis nägi välja umbes nii:

Nazareth:”Jarko it’s impossible!”

Mina siis vastu:”Cmoon stand up and try again!”

Lõpuks jõudsime sinnani, et püüdsime kinni Manueli, kes nähtavasti oli ka omaette tunni portugali keeles vandunud. Ka oli ta oma teksad korralikult ära rebestanud ja päeva lõpuks sarnanes ta päris korralikult  asotsiaaliga, kellel on kaks teksade moodi püksisäärt ja joosud jalas. Igatahes jätsin nad koos üksteist ergutama ja sõitsin valdava osa päevast üksi, vahepeal pidasin teistega koos lõunat.

Kella neljaks, kui mägi suleti olime seltskonnaga jõudnud sinnani, et hispaanlased Nazareth ja Daniel püsisid suuskadel täitsa püsti ja kukkusid ühe sõidu jooksul ainult paar-kolm korda, esmakordsed lauapoisid mudisid jalgu, mis oli megavalusad ja suuskadel Manuel oli täielikult ära hävitanud oma teksad ning ka mõlema jala suured varbad. Viimaste pärast jättis ta järgmise päeva mäel vahele ja ravis end hostelis.  

Õhtul suundusime taas burgerit sööma ja päeva juhtumistest ning valutavatest kehaosadest rääkima. Samas saabus see õhtu ja uni palju kiiremini kui eelmisel päeval, sest olime kõik ikka päris väsinud.

Järgmine hommik algas hea ideega saata õppijad samale mäele ja minna koos kahe kogenuma portugali lauapoisiga ühte natuke kaugemat nõlva proovima. Kahjuks läksid aga minu ja kahe tegelase teed ruttu lahku, sest nad mõlemad kukkusid esimesele nõlvale minnes pesunööri ja suurt taldrikut meenutava tõstuki otsast ära ning lõpuks jalutasid selle kilomeetri omal jalal mäkke. Ootasin neid natuke ja siis suundusin suurema mäe poole. Kohale jõudsin vahepeal kellegi hoovist ja vist mingi söögikoha kuuri katusest üle sõites. Kuigi mäel oli sooja tublisti üle kümne kraadi, oli seal lund kohati üle meetri, seetõttu pääsesin ka pikast jalutuskäigust, võinoh veel ei pidanud ma väga jalutama. Igatahes suundusin tõstukijärjekorda, kus avastasin, et olen mäel koos saja mudilasega, kes kõik hakkavad kohe slaalomit sõitma. Peale natukest ootamist lohisesin tõstukiga mäe otsa ja seal sain aru, et see on küll vale koht, kust oma päeva alustada. Mäe ülemine ots- nii viissada meetrit oli selge jää ja nii must kui võimalik (must tähendab kuni 45 kraadist kallet) või nii mulle sealt alla sõites-lohisedes tundus. Õnneks jõudsin siiski tervena alla tagasi ja otsustasin tagasi eelmise päeva rajale suunduda. Algselt targa mõttena tundunud kõrvalepõige rajalt lühendamaks teekonda osutus valeks, sest taas leidsin end kellegi hoovist ja jõe kaldalt. Nii läksin kõigepealt jäämäe algusesse ning sealt jalutasin jõe teisel kaldal juba tuttavama raja poole edasi.

Peale kilomeetrit-paari jõudsin eelmise päeva mäele tagasi ja õnneks oli kell alles natuke peale üheksat nii et sain endiselt sõita täispika päeva. Ja nii olimegi kõik kaheksakesi terve päeva mäel, vahepeal pidasime lõunat ja kella kolmeks jagunesime kahte gruppi, et bussidega koju jõuda. Nimelt on piletit liiga hilja ostes võimalik terve reis läbida seistes ja kuna me seda enam teha ei soovinud, ostsime piletid varakult hommikul ette, kuid kuna meist oli terve kari varasemaid tegelasi saime ikkagi viimased kohad kahe eri bussi peal. Kokkuvõttes jõudsime õhtul kaheksaks ühikasse tagasi ja uni pole tükk aega nii hea olnud kui järgneval kahel õhtul.

Esmaspäeval viisime oma varustuse renti tagasi, sealt edasi algas tavapärane koolinädal. Õhtul suundusime Andrega majadusülikooli keelekohviku üritusele. Meie lootus leida seal suur kogus naissoo esindajaid sai aga vastupidise tulemuse, sest kuigi olime majadusülikoolis, oli seal pool rahvast tehnikaülikoolist ja need kes majandusest, olid ka valdavalt ikka kutid. Kokkuvõttes oli mees ja naissoo seis 4:1 mis oli natuke nutune. Aga mis seal ikka, õhtu oli tore, sain taas mitme uue näoga tuttavaks ja lubasime paari nädala pärast taas samale üritusele minna.

Teisipäev ja kolmapäev möödusid koolis puhates ja mängides ning neljapäev oli ainult üks suur puhkus (loe: õppimine ühikas) ning õhtule pani punkti vene keele tund tudengiühenduse kontoris.