Sünnipäevadest

Teate, viimasel nädalal väga palju huvitavat juhtunud ei olegi. Reedel käisime Joao ja Angeliga korra väljas ja proovisime juba vanast ajast töötavat kava: lähme ühte vahvasse pubisse, siis istume seal tunni, siis lähme sealt järgmisesse ja istume tunni ning siis lähme  veel järgmisesse ja leiame sealt eest kümme eestlast, kes tähistavad meie jalkapoiste esimest võitu siin (nimelt kaks selli on Prahas mingisuguse laenulepinguga pool aastat mängimas). Sealt liikusime meie ühikasse ning eestlased kluppi.

Laupäev ja ka pühapäev ning isegi esmaspäev kulus mul ehitusmehaanika kontrolltööks õppimisele. See oli omamoodi isegi huvitav, sest ma pole Prahas õppimisele eriti palju aega kulutanud, kuid nüüd sain siis esimese meenutuse sellest, mis tähendab olla ikkagi tudeng.

Esmaspäeva õhtuks oli aga mul õppimisest tõsiselt villand ning otsustasin koos Joaoga minna “kitchen linguea” üritusele. Väga vahva ettevõtmine oli, sest ma sain seal süüa teha ja ka süüa! Igatahes kiideti vanaema retsepti järgi tehtud jahukastet ja ahjukartuleid ning ise sain proovida ka teiste riikide rahvusroogasid. Kokkuvõttes oli tore ja toitev  üritus.

Teisipäeval peale tervet päeva koolis jõudsin lõpuks koju ja toredal kombel olid portugali sellid mu ahjuplaadi kuidagi mu toast kätte saanud ja selletäis head- paremat oli juba ahjus. Lisaks oli Manuelil kolm külalist ja loogilise jätkuna läksime peale õhtusööki välja. Peole jõudsime lõunamaade kombe kohaselt öösel ühe paiku ja sealt koju tagasi sain varahommikul. Sellele järgnes ka tunnine sissemagamine ja kooli kiirustamine ning seejärel sulgpall.

Ja selle kõige järel tegin õhtul endale, Elenile ja Joaole ühe suure pannitäie ahjukartuleid ja kana. Ja selle järel liikusime Marttiga juba igakolmapäevaselt traditsiooniks saanud Eesti neiu sünnipäevale. Sellel korral oli järg Mirjami käes, eelmisel nädalal oli Kaia ning nädal enne seda Margot. Kindlasti on kellelgi ka järgmine kolmapäev sünnipäev, sest see traditsioon on täitsa vahva juba.

Igatahes hakkasime Marttiga õhtul peale üheksat liikuma ja kohale jõudsime päris ruttu- nii poolteise tunniga. Päriselt oli tunne nagu sõidaks siberisse- buss, metroo, taas buss ja kohale ei jõua, Strahov asub ikka hea koha peal, igale poole on kümme minutit ja saab minna ühe bussiga.

Aga lõpuks olime siiski kohal, andsime Mirjamile oma kingid üle ja pressisime end juba eest ootava kümne külalise vahele. Tuba oli küll väike, kuid saime mõnusalt juttu ajada, erinevat suupistete menüüd proovida ning kõige tipuks avastasime taas, et Eesti on ikka jube väike. Nimelt sattusin juttu ajama Toomasega ning üllatus-üllatus, tuli välja et ta on päris Riisiperest ja meil on seal terve kari ühiseid tuttavaid. Seega oli üks tund suure seletamisega täidetud. Kusagil peale südaööd otsustasime liikuda linna poole, kusagil peale nelja otsustati meie poolt hõivatud klubi kinni panna ja mingil hetkel peale seda jõudsin ma päevase transpordiga koju ning kell oli kuus!

Igatahes ärkasin täna alles lõunast ja ainus asjalik tegu on senini olnud uute lauasaabaste ostmine (samas olen seda juba pikka aega plaaninud). Nüüd jääb ainult välja mõelda, kuidas ma need Eestisse toimetada saan.

Ahjaa, järgmisel nädalal tulevad mu kursakaaslased ja loodetavasti ka paar juppi mu autole!

Siin ei ole 10 cm lund, siin on roheline muru!