Tere sess.

Huvitava asjana sain pühapäeva õhtul sõnumi ühelt soome numbrilt. Saatjaks olid Heidi ja Antti, kes on papsi pere tuttavad. Eriti huvitaval kombel olid nad nädalalõppu ja ühtlasi paari puhkusepäeva Prahas veetmas. Nii leppisimegi järgmine hommik kohtumise Strahovi lähedal kokku ja pärastlõunal näitasin neile ühikate ümbruse parki, rääkisime elust ja olust siin ja Soomes ning lõpuks sõime kohalikus söögikohas ühe korraliku kõhutäie. Antti ja Heidiga oli tore üle tüki aja kohtuda, tore et nad just nüüd Prahas olid ja minu suureks imestuseks tuli välja, et Antti oli siin erasmuslane kümme aastat tagasi ning teadis seetõttu linna väga hästi.

Esmaspäeva õhtu kuni kolmapäevani jätkus õppides, et teha ära “environmental engineeringu” test. Tulemuseks sain arvestatud ja nädala lõpuks olin endale kogunud juba neli läbitud ainet- läbida on jäänud ka veel neli.

Kolmapäeva hommikul käisin autoga remondis ja nagu töökodades tihti juhtub, tunnistati algul tunni võtma pidanud töö hoopis pikemaks. Nii jätsingi ta linna äärde ja veetsin järgneva nädala autota. Muidu ei olnudki väga vahet, kuid poest kottidega toidu koju tassimine on tüütu, sest kohalikel bussijuhtidel on kindel plaan vähemalt paar oma reisijat ära tappa või vigaseks teha. Pidur- gaas- kurv ja nii terve tee koduni. Ehk siis nii ma oma poekottidega bussis surfasin ja mõtlesin, et tahaks autot tagasi!

Reedel käisin Ottari sünnipäeval, mis algas eesti peole kohaselt väga vara õhtul, kulmineerus südaöö paiku kilomeetrise järjekorraga klubisse minekuga ning sai minu jaoks kiire lõpu, kui otsustasin ühe paiku seda järjekorda mitte läbida ja hoopis koju minna.

Nii ma laupäeval ärkasingi- õppisin, tegin süüa, magasin ja nii kuni esmaspäevani. Kuna esmaspäev ja ka teisipäev olid siin vabad päevad (millegi tõttu tähistatakse siin teise maailmasõja lõppemist) siis kulusid ka need mul õppimisele.

Kolmapäev oli omamoodi teistsugune eelnevatest. Lõuna aeg tegin renoveerimise ja ehitiste hävimise eksamit, natuke enne seda sain sõnumi, et mu auto on valmis ning seda peaaegu tasuta. Kurb ja samas naljakas oli see, et samal õhtul oli ka ISC klubi viimane pidu paadil, ehk erasmuslaste viimane suur ühine olemine. Olin sellele juba nädal tagasi pileti ostnud, kuid tark nagu ma olen, jätsin selle autosse ja auto oli muidugi töökojas. Nii võtsin peale eksamit koolist väljudes suuna ISC kontorisse, tabasin seal ISC esimehe ja peale oma halenaljaka loo rääkimist võttis ta tüki paberit, kirjutas sinna “Special ticket”, pani oma allkirja ja organisatsiooni templi ning nii ma selle paberilipakaga õhtul paadile saingi. Paat oli tore, pungil täis ja keskööni meie päralt.

Sellel õhtul sain koju pool tundi peale uut päeva, magasin viis tundi ja siis läksin autole järgi.

Neljapäeval õppisin taas enamuse päevast kodus ja koolis, sain magada uuesti kuue tunni jagu ning reede hommikul olin kaheksast koolis et metallkonstruktsioonides viimaseid kodutöid esitada. Reede õhtul läksin aga Strahovi ühikate vahele oma tšehhi kursakaaslastega grillima. Väljas oli väga soe- nii +28 ning meie grill kestis kuni öösel kolmeni, kui soojus asendus vihmaga.

Laupäeva hommikul ärkasin aga taas vara, et minna üheksasks ISC olümpiale. Pidin seal idee järgi olema sulgpalli kohtunik, kuid kokkuvõttes mängisin korra twisterit, tirisin köit ja sõin vabatahtlikele mõeldud toitu. Lõuna paiku läksin ühikasse, lugesin metalli eksamiks tunni ja teised kaks tundi magasin oma eelnevate päevade väsimust välja. Peale lõunat läksin aga tagasi olümpiale, et olla asjade kokku korjamisel moraalseks toeks ja seejärel üks korralik grillfest kuni õhtuni maha pidada. Oli huvitav , sest sain tšehhide ja ühe kohaliku slovakiga rääkida, mida ja miks nad siin õpivad ning kus nad juba olnud on või kuhu erasmusele minna plaanivad.

Kokkuvõttes oli tore õhtu ja selle lõpetuseks läksin ühikasse ja lugesin korra veel oma materjalid läbi.

Tänase päevaga ei teinud ma ka muud targemat kui põrnitsesin oma kirjalikke ülestähendusi ja metalli slaide nii palju kui see kaduv nähtus nimega nett mul seda teha lasi. Õhtuks lõin sellele jamale käega ja hakkasin etv arhiivist hoopis pealtnägijat vaatama.

Ma ei ole siin enne nii palju õppinud, kui viimastel nädalatel, kuid loodetavasti tasub see end ära, kui eksamid üks kord läbi on.

Eesti - Soome sõbrapilt....

....pildilt on näha, et viimase nädala hommikujooks on hädavajalik.