Viin ja dokumendid

Teisipäeval ma vist suurt midagi ei teinudki. Kulgesin päev otsa niisama ja puhkasin reisist.

Kolmapäeval seevastu ostsin järgmised piletid Viini. Peale piletite lunastamist läksime koridorirahvaga võrku mängima. Üldse on viimasel ajal kolmapäevad võrkpalli päralt olnud. Ning sellel korral tegi meie mängu huvitavaks väike kokkulepe, mille järgi kaotajad ostavad võitjatele õlled. Seekord tuli siis minu tiimil poodi lonkida, et teisi autasustada.

Neljapäeval käisin poes, tegin teistele süüa ning läksin shoppama. Plaanisin osta küll ainult salli, kuid lõpetasin hoopis pusa, tenniste, surfipükste ning kauaotsitud kaelarätiga.

Reedel olin hommikul 8.30 juba Viini bussi peal ning natuke peale keskpäeva jõudsin ka kohale. Vastu võttis mind Sofie. Sofie on huvitav neiu, sest ta on olnud vahetusõpingutel Tšehhis, Leedus ning vabatahtlikuna on ta jõudnud isegi Gruusiasse. Peale selle kõige külastas ta ka nelja aasta eest Eestit.

Viisime minu koos asjadega tema juurde, sõime kiirelt, sain korterivõtmed ja linnakaardi ning seejärel jooksis Sofie tööle. Mina seadsin aga sammud vanalinna. Ma ei ole eriline turist- selles mõttes, et ma ei viitsi linnas ringi jalutada ja erinevaid sambaid, losse ja muud jama vaadata. Samas sellel päeval tegin Viini vanalinnale küll põhjaliku ringi peale ning sain juba teist kord nädala aja jooksul Doonaud näha. Õhtuks läksin koju tagasi, et Sofiega üks õhtusöök teha. Peale seda liikusime aga ühte vahvasse pubisse, kust saime koju alles paar tundi peale keskööd.

Laupäeval ärkasime hommikul peale üheksat, saime inimesteks ning läksime linna vaatama. Käisime ühes väga huvitavas Pakistani söögikohas, kus võisid toitu võtta nii palju kui soovi on ning maksta samuti nii palju kui just tunne on. Nelja euro eest ei ole ma ammu nii korralikku lõunat saanud.

Peale lõunasööki läksime ühte väga omapärasesse kaubanduskeskusesse, mis oli ehitatud läbi nelja hiiglasliku gaasitsisterni. Sealt edasi läksime aga auto peale, et sõita Sofie koorikaaslase pulma. Ma olin seal täielik kontvõõras, sest Sofie isegi teadis sealt ainult pruuti ning oma koorikaaslasi. Minu jaoks oli huvitav, et sain olla Austria pulmas, sain seista/istuda kogu aja kantslis oreli ees koos kooriga ning naljakal kombel oli peigmees korporant. Viimane asi oli omapärane kokkusattumus, sest täpselt samal ajal kusagil Tallinna lähistel pidas minu korbikaaslane ja oldermann oma pulma. Igatahes peale laulatust ja hulka laule liikusime banketile, et pruutpaarile käppa visata ning end tasuta toidust punni pugida. Kokkuvõttes oli päris tore olemine. Loodan, et abielu jääb ka kestma.

Õhtuks liikusime Viini tagasi ning seadsime sammud ühe saksa tegelase juurde kes õppis Viinis ning kes oli Indias pool aastat vahetustudeng olnud. Tegelikult oli seal neid erinevaid saksa ja austria tegelasi pea kümme ning nad valmistasid kõik koos india toitu. Omapärane oli süüa toitu ainult kätega, sest nii pidavat indias kombeks olema. Tore oli rääkida inimestega ja näha kohalikku elu ning lõpuks oli öösel nii hea koju jõuda ja magama minna.

Pühapäeval ärkasime taas suhteliselt varakult ning seadsime sammud kesklinna, et vaadata ühte hirmsuurt parki ja lossi. Seejärel käisime ühe linna lähedase mäe otsas restoranis ning pärastlõunaks suundusime tivolisse. Ühtegi atraktsiooni ma seal ei proovinud, kuid koht ise oli muljetavaldav. Arinevaid võimalusi pea alaspidi sõitmiseks oli seal päris palju ning samuti oli seal euroopa kõrgeim atraktsioon, mille otsas sai karusselliga sõita. Peale lõbustuspargi külastust ja korralikku vihma läksime lähedal asuvasse bussipeatusesse, et ma tagasi Prahasse saaks minna.

Reis oli mõnus, sest sain näha kohalikku elu ning lihtsalt oli tore Sofiega üle nelja aasta taas kokku saada.

Pühapäeva õhtul ühikasse saabudes ütles Martti, et tema juures on väike eestlaste istumine ja nii ma seal oma päeva lõpetasingi.

Esmaspäeval puhkasin taas reisist, käisin koolis oma pabereid ära saatmas ning õhtul läksime Marttiga ühte väga ägedasse restosse, et seal üks korralik seapraad võtta.

Ühikasse jõudes ootasid mind seal ees portugali sellid ning algsest plaanist magama minna sai plaan minna hoopis klubisse. Nii me sinna tund peale keskööd jõudsimegi.

Pidu kestis hommikuni ning klubist lahkudes avastasin oma suureks meelehärmiks, et olen nii oma telefonist kui ka rahakotist dokumentidega ilma.  Taskul oli nähtavasti tantsupõrandal põhi alt ära lennanud ning seetõttu olin ka oma asjadest prii. Tõenäoliselt korjas keegi mu asjad aga ruttu üles ja erastas koheselt, sest klubist ma neid enam tagasi ei saanudki.

Kahju iseenesest ei olnud kuigi suur, sest lasin koju jõudes pangakaardi blokeerida ning rahakotis eneses oli maksimaalselt 15 eurot. Telefoni hind on ka ehk oma 5 euri ning rahakott ise oli täiesti puru ja ära kulunud. Samas jalutasid rahakotiga minema ka mu auto dokumendid, juhiluba ja id kaart. Id kaardi puhul ei ole lugu ka nii hull, sest ta oleks aegunud nagunii oktoobriks ning lube ei ole Eestis olles enam vaja kaasas kanda.  Samas seadsin siiski järgmisel hommikul sammud politseisse, et teha avaldus asjade kadumise ja tõenäolise varguse kohta. Tšehhi bürokraatia on vägev, sest oma jutu ära rääkimisest kuni vajalike paberiteni kulus üle kahe tunni! Samas lubati asja uurida ning mine sa tea, äkki on mu rahakott dokumentidega kusagil tänavanurgal maas ning ehk on mõni tore inimene, kes selle sealt ka üles korjab ja politseisse viib.

Kogu lugu tundub tagantjärgi mõeldes veidrate kokkusattumuste jada olevat, sest esmaspäeval tühjendasin oma tšehhi konto ning sulgesin kohaliku arve, Viinis olles varusin endale natuke eurosid ning õhtul enne välja minekut tühjendasin rahakoti erinevast pahnast. Õnnelikult kombel on mul olemas eesti SEB ja Swedbanki paroolikaardid, nii et saan endiselt pangas tehinguid teha. Samuti on mul lauasahtlis kena punane pass millega peaksin koju saama. Ainus mure on auto dokumentidega, sest Poola kehtestas  ajutiselt piirikontrolli jalgpalli EM-i ajaks. Ja ma olen enam kui kindel, et piiril tahetakse mult mingeid pabereid auto kohta. Internetist sain targemaks, et kui mul on paber dokumentide varguse kohta, peaksin sellega saama piiri läbida, et koju minna.

Nii on mu kolmapäevane plaan minna Eesti saatkonda, et küsida nõu, minna uuesti politseisse, et saada paber mis kinnitab mu autodokumentide kadumist/vargust, teha endale uus tudengikaart ja osta ühistranspordi pilet ning tagatipuks võiks tavapärasele võrkpallimatšile jõuda.

Selline nägi välja üks jurakas park Viinis...

...ning sellised nägime me Sofiega välja linnavalitsuse ees.