Esmaspäev tuli väga vaikselt, sest kool algas alles neljast. Samas olin koolis juba kaheteiskümnest oma vana tuttava õppejõu juures tõestamas taaskord, et aru pole mul ülearu antud ning et pean ikka konsultasioonis kurja moodi vaeva nägema, et tema terminitest ja inglise keelest aru saada. Kokkuvõttest sain oma harjutuse tehtud ja järgmisel päeval loengusse minnes otsustas vana mitte kohale ilmuda ning nii me ootasime- mina ja kolm vene rahvusest tudengit 20 minutit auditooriumi ukse taga, et ehk siiski tund toimub.
Siiski oli esmaspäev täitsa tore, sest ma läksin siis koos Frani ja juhuslikult leitud horvaadiga cafe-lingea kokkusaamisele. Cafe-lingea tähendab erinevate erasmuslaste ehk rahvuste ühist kogunemist mõnes kohvikus ning pikka seletamist ja väheke teise keele õppimist. Mina sattusin prantslaste nurka, kus ma keelt kuigi palju ei hauganud, kuid samas olid nad täitsa huvitavad ning vestluski pakkus omajagu mõtteainet.
Teisipäeva veetsin taas koolis ning õhtul läksin välja, et Frani viimast nädalat tähistada. Saabusin hommikul hammaste pesult samal hetkel kui Fran ühikasse jalutas, ehk suhteliselt sama-aegselt hispaanlastega.
Juba samal ööl ja järgmisel hommikul tundsin ka kerget pakitsust kurgus ja terves olemises ning seetõttu jätsin kolmapäevase loengu vahele, sest tervis on tähtsam.
Sama olemine jätkus ka neljapäeval. Seetõttu käisin ainult korra poes ning lootsin ruttu terveks saada.
Reedel hommikul ärgates oli kurk endiselt valus, siiski vedasin end kaheks loenguks kooli ja taas lõunaks koju ning plaanisin pikalt puhata kuni õhtuni, et siis karja hispaanlastega Frani viimast õhtut Prahas tähistada.
Päris nii aga ei läinud, ning peale lõunat pidin seadma sammud oma armsasse Tšehhi panka, sest mul on viimasel nädalal konstantne jama oma pangakaardiga. Tuli välja, et algne kaart ei jõudnud postiaadressile kohale, nüüd saadetakse uus kaart ning kõige toredama asjana olen ma sularahast puhas ning saan ainult Eesti kaardiga maksa. Tšehhi ei ole aga Eesti, et igal pool saad kaarti näidata ning seetõttu pean oma liikumist piirama kuni saan kohaliku pangakaardi ning sularaha võimaluse.
Igatahes saatisme Frani väärikalt reede õhtul klubi poole ning ma suundusin magama, sest kurk oli endiselt valus.
Frani olen viimase nädala jutus palju maininud, sest ta on üks ägedamaid hispaanlasi keda siin olen näinud. Tavalised hispaanlased räägiva pidevalt oma keeles, on mitmetes ühikates sõna otseses mõttes keelatud ning lärmavad looma moodi. Fran ehk Francesco on aga omamoodi tegelane, ta leiab alati aega, et sinuga inglise keelt purssida, et sulle midagi oma päevast rääkida ning alati kutsub ta sind mõnele üritusele kaasa. Ühtlasi läheb ta ka 2.märtsil koju Valenciasse tagasi ning sellest on tervel korrusel päris kahju. Loodame, et ta tuleb meile Strahovasse aprillis külla nagu ta plaan on.
No comments:
Post a Comment