Head aega eksamid ja tere Buda ja Pešt

Esmaspäeva hommik kaks nädalat tagasi algas kell kaheksa metalli eksamiga, mis osutus kardetust lihtsamaks. Tobe oli küll see, et õppejõud kutsus meid keskpäevaks oma ukse taha, et saaksime kaks tundi sabas seista ja oma hiilgavat viit minutit tema kabinetis oodata. Aga kui hinne käes, ununes see ootamine silmapilkselt.

Samas ei järgnenud eksamile suurejoonelist tähistamist, selle asemel õppisin vahelduva eduga neljapäevani raamatukogus, et ka viimaseks jäänud ehitusmehaanika ära teha.  Nojah, see raamatukogus õppimine on ka selline poolik õppimine- teed ühe ülesande ära ja siis avastad, et terve postimees on läbi lugemata. Jama on aga, et ma avastasin seda iga tunni aja tagant.

Aga siiski jõudsin neljapäeval ilusasti ekamile, tegin selle ära ja sain ka hea tulemuse!

Ja siis hakkas tants ja trall pihta. Õhtul läksime Manueli ja Jalaga välja. Aga me ei läinud otse peole, vaid saime ühest klubist peotäie flaiereid, et need viimase lähedal turistidele jagada. Nii me siis istusimegi paar tundi  tänaval pingi peal, põrnitsedes iga möödujat ja mõõtes võimalust, et ta meie pakutud kohta peole läheks. Lõpuks sain ära jagatud enamuse oma flaieritest ning selle eest anti mulle ka tasuta sissepääs peole.

Reede algas lõunast, kui olin end üles ajanud ja söönud. Ega ma päeva jooksul suurt midagi teinudki, oli nagu väike puhkus peale eksameid. Õhtul läksime taas välja ning alustasime ühe tundmatu tegelase sünnipäeva-grilli peolt ning peale keskööd liikusime taas linna, et järgmisesse meelelahutusasutusse minna. Tagasi sain sealt alles varastel hommikutundidel.

Laupäeval kulus terve päev grillimisele. Nimelt organiseerisin ideeliselt rahvuste lõuna, kuid kuna ilm oli rohke sooja ja päikesega, tegime lõunasöögi asemel lõunast kuni öösel kaheni grilli. Meie seltskond vaheldus küll päeva jooksul korduvalt, alustades lõunal hispaanlastega, asendudes õhtuks eestlastega ning jõudes peale keskööd portugali esindajateni. Päev oli aga kokkuvõttes hea, sest süüa sai palju erinevat grillitavat kraami, sai palli mängida ja sai ka head seltskonda nautida.

Pühapäeval ... ostsin bussipileti Budapešti.

Esmaspäev oli natuke erinev eelnevatest, sest hakkasin sellel päeval taas õppima. Õigemini hakkasin õpetama ehitusmehaanikat Alinale, Matteole ning Azimile. Ja nii me istusimegi ühika sööklas neli-viis tundi kuni õhtu kätte jõudis ja kõigil koolitöödest villand sai. Samas ma loodan, et sellest oli neile eksamiks kasu. Õhtul läksime taas Manueli, Alexandra ja Andrega välja. Seekord läksime sellisesse huvitavasse kohta nagu “M1”. Nimelt on Andre seal igal esmaspäeval koos Jalaga ürituste organisaator ja seetõttu on nende sõpradel-tuttavatel seal alati hea koos käia ja pidutseda. Ja nii me olimegi seal vist neljani, kuni metroo taas sõitma hakkas ja saime päevase transpordiga koju liikuda.

Teisipäev kulus vahelduva eduga hosteli otsingutele Budapeštis. Broneeritud saime selle keskööks ning nimeks oli viimasel Hostel California. Muud väga tarka ma teisipäeval ei teinudki- vist käisin poes ja natuke aega elasin ehitusmehaanika õppuritele kaasa.

Kolmapäev oli see-eest vahva, sest sain esimest korda terve semestri jooksul saunas käia! Ja oi kui hea see oli. Võtsime asja neljakesi Toomase, Indreku ja Marttiga ette. Toomas teavitas paar päeva varem, et neil on ühika spordikompleksis ka saun ning nii kasutasime sülle kukkunud juhuse kohe ära. Huvitaval kombel olime nähtavasti nende viimased kliendid sellel kevadel, sest juba paar päeva hiljem läks saun kidura klientuuri tõttu suvepuhkusele.

Neljapäeval käisin poes, mõtlesin vahetada Ungari raha (milleni ma lõpuks ei jõudnudki) ning õhtul läksime korruserahvaga linna peale elu uudistama. Öö kujunes õnneks suhteliselt rahulikuks ning sain suhteliselt normaalsel ajal magama et reedel reisiga alustada.

Ja nii me reede pärastlõunal bussijaamas kokku saimegi. See oli huvitav näide eri rahvuste ajaplaneerimisest- Eesti vs Portugal. Võitsin mina, sest sain peatusesse pool tundi enne bussi, ülejäänud kuus Portugali esindajat saabusid 5-10 minutit enne bussi väljumist.

Peale seitset tundi bussis, Brno-Bratislava-ning mingi väga veidra nimega linna läbimist, jõudsime Budapešti. Ilm oli soe, metroo oli vana ning hostel oli hipide/metalvendade üleval pidada. Aga samas oli saabumine täitsa tore ning hosteli asukoht ja seltskond väga mõnusad.

Ja ega me siis laupäeva ootama jäänud. Peale asjade maha panekut võtsime suurte rastadega registraatorilt juhtnöörid ja suundusime linna. Üsna ruttu leidsime end hipide ja muude alternatiivloomade kohast Instant, kus veetsime mõne tunni ja peale mida siirdusime vaieldamatult kõige odavamasse baari, mida ma näinud olen- ühe joogi eest küsiti seal keskmiselt 70 eurosenti. Nii võtsimegi seal ühe joogi ja seejärel läksime hostelisse magama. Hommik algas minu jaoks enne üheksat, et ruttu pesus käia ja linnatuurile minna, kuid Portugali tavade kohaselt saime minema alles peale ühtteist. Viimase rahvustava tõttu magasime maha ka tasuta jalutuskäigu-ekskursiooni  linna südames. Samas peale väikest kauplemist saime suhteliselt odavalt citytouri bussile kaheks päevaks piletid. Nii mööduski meie nädalalõpp vahelduva eduga bussile hüpates ja seal taas maha tulles, et ühes peatuses kaheteistkümnest võimalikust kultuuri vaadata. Laupäeva õhtul läksime taas peole ning sattusime järgmisesse alternatiivkohta. Alternatiiv tähendab, et seal saab näha seltkonda, kes kuulab igapäevasest raadiost tulevadt materjalist natuke erinevat muusikat ning valdavalt on inimesed vabamalt riides ja mukitud kui tavalises klubis. Igatahes meeldisid Budapešti peokohad kõigile meie grupist väga. Nii saimegi koju alles pühapäeva varahommikul ning pühapäev algas valdavale osale üheteist paiku ning ühe selli saime maast lahti alles peale keskpäeva.

Päeva kulutasime taas bussiga ringi tuuritamisele, lihtsalt linnas olemisele ning pealelõunat käisime ka kuulsates Budapešti termides- sain juba teist korda nädala jooksul ka saunas käia! Õhtul läksime tunnisele paadisõidule Doonaul. Ja oli see alles sõit- sain aru, et Doonau on Praha Vltava jõega võrreldes päris metsik. Vool on seal kordi tugevam ja laev liikus allavoolu mitu korda kiiremini, kui üles. Samas vaade linnale oli seda sõitu väärt, sest päeval näeb Budapešt välja küllaltki räpakas, kuid öötuledes muutub ta Prahaga võrdväärseks. Õhtu lõpetasime taas ühes Tartu Genialistide klubi laadses kohas, samas saime magama juba paar tundi peale keskööd, et end tihedast nädalalõpust välja puhata.

Esmaspäeva hommikul ärgates olid Portugali poisid ära haihtunud, et Viini minna. Nii ärkasime alles jäänud neidudega rahulikult, pakkisime, sõime ja lõpuks siirdusime metrooga kesklinna. Seal ostsid tüdrukud endale mõned suveniirid, võtsime kerge lõuna ning läksime kella kolmeks bussile.

Järgmine hetk olin juba tund enne keskööd Tšehhi Tehnikaülikooli juures bussi ootamas, et ühikasse sõita. Täna ülikooli peatuses bussi oodates sain aru, et mul on siin linnas- Prahas alles ainult kolm nädalat ja see möödub nähtavasti päris kiirelt. Budapešti kohta võin nüüd öelda, et neil on head peod, segane jõgi, kontinendi vanim metroo ning neil on linna üldise pildi koha pealt natuke maad veel minna, et Prahale järgi jõuda.

Selline nägin välja mina...

...vasakul on Buda ja paremal Pešt...

 ...sellised olid mu reisikaaslased....

...Alexandra, Madeleina, Joana, Conzalo, Tiago ja Diogo...

...ja selline on Buapešt linna kõrgeima mäe otsast

Tere sess.

Huvitava asjana sain pühapäeva õhtul sõnumi ühelt soome numbrilt. Saatjaks olid Heidi ja Antti, kes on papsi pere tuttavad. Eriti huvitaval kombel olid nad nädalalõppu ja ühtlasi paari puhkusepäeva Prahas veetmas. Nii leppisimegi järgmine hommik kohtumise Strahovi lähedal kokku ja pärastlõunal näitasin neile ühikate ümbruse parki, rääkisime elust ja olust siin ja Soomes ning lõpuks sõime kohalikus söögikohas ühe korraliku kõhutäie. Antti ja Heidiga oli tore üle tüki aja kohtuda, tore et nad just nüüd Prahas olid ja minu suureks imestuseks tuli välja, et Antti oli siin erasmuslane kümme aastat tagasi ning teadis seetõttu linna väga hästi.

Esmaspäeva õhtu kuni kolmapäevani jätkus õppides, et teha ära “environmental engineeringu” test. Tulemuseks sain arvestatud ja nädala lõpuks olin endale kogunud juba neli läbitud ainet- läbida on jäänud ka veel neli.

Kolmapäeva hommikul käisin autoga remondis ja nagu töökodades tihti juhtub, tunnistati algul tunni võtma pidanud töö hoopis pikemaks. Nii jätsingi ta linna äärde ja veetsin järgneva nädala autota. Muidu ei olnudki väga vahet, kuid poest kottidega toidu koju tassimine on tüütu, sest kohalikel bussijuhtidel on kindel plaan vähemalt paar oma reisijat ära tappa või vigaseks teha. Pidur- gaas- kurv ja nii terve tee koduni. Ehk siis nii ma oma poekottidega bussis surfasin ja mõtlesin, et tahaks autot tagasi!

Reedel käisin Ottari sünnipäeval, mis algas eesti peole kohaselt väga vara õhtul, kulmineerus südaöö paiku kilomeetrise järjekorraga klubisse minekuga ning sai minu jaoks kiire lõpu, kui otsustasin ühe paiku seda järjekorda mitte läbida ja hoopis koju minna.

Nii ma laupäeval ärkasingi- õppisin, tegin süüa, magasin ja nii kuni esmaspäevani. Kuna esmaspäev ja ka teisipäev olid siin vabad päevad (millegi tõttu tähistatakse siin teise maailmasõja lõppemist) siis kulusid ka need mul õppimisele.

Kolmapäev oli omamoodi teistsugune eelnevatest. Lõuna aeg tegin renoveerimise ja ehitiste hävimise eksamit, natuke enne seda sain sõnumi, et mu auto on valmis ning seda peaaegu tasuta. Kurb ja samas naljakas oli see, et samal õhtul oli ka ISC klubi viimane pidu paadil, ehk erasmuslaste viimane suur ühine olemine. Olin sellele juba nädal tagasi pileti ostnud, kuid tark nagu ma olen, jätsin selle autosse ja auto oli muidugi töökojas. Nii võtsin peale eksamit koolist väljudes suuna ISC kontorisse, tabasin seal ISC esimehe ja peale oma halenaljaka loo rääkimist võttis ta tüki paberit, kirjutas sinna “Special ticket”, pani oma allkirja ja organisatsiooni templi ning nii ma selle paberilipakaga õhtul paadile saingi. Paat oli tore, pungil täis ja keskööni meie päralt.

Sellel õhtul sain koju pool tundi peale uut päeva, magasin viis tundi ja siis läksin autole järgi.

Neljapäeval õppisin taas enamuse päevast kodus ja koolis, sain magada uuesti kuue tunni jagu ning reede hommikul olin kaheksast koolis et metallkonstruktsioonides viimaseid kodutöid esitada. Reede õhtul läksin aga Strahovi ühikate vahele oma tšehhi kursakaaslastega grillima. Väljas oli väga soe- nii +28 ning meie grill kestis kuni öösel kolmeni, kui soojus asendus vihmaga.

Laupäeva hommikul ärkasin aga taas vara, et minna üheksasks ISC olümpiale. Pidin seal idee järgi olema sulgpalli kohtunik, kuid kokkuvõttes mängisin korra twisterit, tirisin köit ja sõin vabatahtlikele mõeldud toitu. Lõuna paiku läksin ühikasse, lugesin metalli eksamiks tunni ja teised kaks tundi magasin oma eelnevate päevade väsimust välja. Peale lõunat läksin aga tagasi olümpiale, et olla asjade kokku korjamisel moraalseks toeks ja seejärel üks korralik grillfest kuni õhtuni maha pidada. Oli huvitav , sest sain tšehhide ja ühe kohaliku slovakiga rääkida, mida ja miks nad siin õpivad ning kus nad juba olnud on või kuhu erasmusele minna plaanivad.

Kokkuvõttes oli tore õhtu ja selle lõpetuseks läksin ühikasse ja lugesin korra veel oma materjalid läbi.

Tänase päevaga ei teinud ma ka muud targemat kui põrnitsesin oma kirjalikke ülestähendusi ja metalli slaide nii palju kui see kaduv nähtus nimega nett mul seda teha lasi. Õhtuks lõin sellele jamale käega ja hakkasin etv arhiivist hoopis pealtnägijat vaatama.

Ma ei ole siin enne nii palju õppinud, kui viimastel nädalatel, kuid loodetavasti tasub see end ära, kui eksamid üks kord läbi on.

Eesti - Soome sõbrapilt....

....pildilt on näha, et viimase nädala hommikujooks on hädavajalik.

grill ja kleepsud

Reedene päev algas päris toredasti, sest kool oli otsustanud toimetada esmaspäevase tunniplaani järgi ja nii jätsin loomulikult kell neli algavasse loengusse minemata. Selle asemel käisime hommikul kambaga poes, mille järel pakkisin ühikas oma seljakoti kokku ja siirdusin linna, et minna Helena kaasa Vojta auto peale ning sõita tema maakoju. Helena oli seda nädalalõppu plaaninud pea kuu ja nüüd oli see siis lõpuks käes. Peale tundi ja veerandit olime läbinud meeletud 50 kilomeetrit kurvilistel mägiteedel ning jõudsime kohale. Ja see koht oli väga äge- maja on sada aastat vana, meetriste kiviseintega ning asub künka peal nii et terve küla  paistab sinna orust ära. Üldse on Tšehhi maastik väga künklik ja seda võib võrrelda Võrumaa ja muude meie lõunaosadega.

Igatahes pakkisime end majas lahti ja hakkasime õhtuks ettevalmistusi tegema. Tulemas oli ju pea   15 inimest ning grillfestiks tuli grill ja lamamistoolid kuurist välja kaevata. Pimenemise ajaks oli meid sinna saabunud neli autot ja mina olin ainuke, kes ei rääkinud tšehhi keelt. Omamoodi huvitav kogemus oli terve see nädalalõpp, sest peale Helena ja Vojta oli seal ainult üks tegelane- Ondra kes vabalt inglise keeles suhtles. Nii sain palju pealt kuulata tšehhikeelset juttu ja vahepeal noogutada ja öelda ”...ofcourse I was thinking exactly the same thing”.  Samas oli õhtu väga soe ja mõnus, õigemini oli terve nädalalõpp väga soe- nii 28 kraadi, mille tulemusel ma laupäeval rannas parajalt ära küpsesin.

Ehk et siis laupäeval võtsime ette kerge neljatunnise jalutuskäigu läbi looduse, et minna ühe paisjärve äärde peesitama ja suplema. Vesi oli küll kõigest 12 kraadi, aga sees käisime seal kõik ning päike võttis terve päeva korralikult. Nii me siis pärastlõunal pooluimastena tagasi koju siirdusime, et ülejäänud päev varjus grillides veeta.

Kui tavaliselt on pühapäev see päev, kus sa maalt linna ära tuled ja otseselt midagi asjalikku korda ei saada, siis meil läks teisiti. Nimelt oli Vojta meile organiseerinud päris vahva matkaraja küngaste vahel. Samuti oli ta seal nelja kohta ära peitnud kleepsud. Kleepsudega on selline naljaks lugu, et neid saab ühest poeketist iga ostu puhul ning veel naljakam on see, et Helena on nende järgi sõna otses mõttes hull. Samas pidigi nende kleepsude kogumine ja spetisaalsesse albumisse kleepimine olema 20 aastaste neiude seas väga popp. Nii saime korduvalt küll eelnevatel päevadel grillides kui ka metsas matkates vaadata rõõmust kilkavat ja tšehhi keeles säutsuvat Helenat, kui ta taas uue paki kellegilt või kusagilt kätte sai.

Peale matka jõudsime pärastlõunaks koju tagasi. Kuna eelmine päev tegi Vojta meile korraliku pitsa, siis nüüd oli minu kord süüa teha ja üllatus-üllatus toiduks oli jahukaste ja kartul. Naljakas oli aga see, et Vojta ja ka Ondra on taimetoitlased. Veel naljakam oli see, et selleks söögikorraks jätsid nad oma põhimõtted kõrvale ja ühinesid meiega.

Ondra oli üldse üks väga omapärane tegelane. Ta saabus Prahasse alles kolm nädalat tagasi, ta õpib sotsioloogiat ning eelneva poolaasta veetis ta Vietnamis vahetusõpilasena. Ka on ta Vietnamist, sealsest kultuurist ja eriti ühest neiust nii lummatud, et läheb sinna paari kuu pärast taas tagasi, et keel selgeks õppida ja aasta jooksul oma lõputöö valmis kirjutada.

See nädalalõpp oli hea ja mõnus, sest see oli esimene kord sellel aastal, kus sain istuda õhtupimeduses lõkke ääres ning olla eemal linnast ja lihtsalt puhata.

Sellised näevad välja Vojta aed ja koolitöödeks insipiratsiooni otsiv Helena...

...ning esimene jäine ujumine