Saadame kõik minema!

Kolmapäeval seadsin siis plaanitult sammud politseisse, sain seal peale tunnikest ootamist täienduse oma kadunud dokumentidele ning edasi läksin saatkonda. Saatkonna tädi oli väga rahulik, ütles et nad saavad anda mulle kõigile vajalikele asjadele asenduse ning ei tasuvat väga pead vaevata. Nii ma siis eriti sellele enam ei mõelnudki. Nädala pärast sain kõne, et asjad on valmis ning nii antigi mulle kogu kadunud kremplile konsuli allkirja ja templiga ilus valge paber, mis kinnitab, et ma olen peaaegu terve mõistusega ning tohin autoga sõita ning tagatipuks veel oman ka ühte.

Ahjaa, kolmapäeva hommikul viisin ka Martti oma kodinatega bussi peale ning neljapäeva õhtuks jõudis ta juba Eestisse. Ära viimise eest sain talt erinevaid asju jahust ja suhkrust kuni grillsöe, nõude ja panni ning peaegu pooleks rebitud saja krooniseni välja.

Neljapäevane päev kulges päris  mõnusalt. Õhtul seadsin sammud põllumajandusega tegeleva ülikooli ühikate poole. Nimelt otsustasid Mare ja Mikk laupäeval Eesti poole minema hakata ja nii organiseerisid nad väikese istumise. Sellelt istumiselt liikusime hiljem balkani peole, mis toimus Strahovile küllaltki lähedal ning seetõttu leidsin sealt ka enamuse oma korruserahvast. Lisaks leidsime sealt veel eesti tudengeid, kes oma erasmuse kambaga sinna sattunud olid. Praha on kohati ka ikka päris väike.

Reedel mängisime võrku ning tegime midagi eelnevast poolest aastast täiesti erinevat- me läksime linna, et mitmesse klubisse sisse kiigata, veenduda et need on kõik täis ning peale seda sammud taas kodu poole seada.

Laupäeval plaanisime taas koridoriga võrku mängida, kuid enamusele oli eelnev öö väga raske olnud ja nii jätsime selle mängu ära. Nimelt võitis Venemaa Tšehhit reedeses EM-i jalkas ning kuna üks sell meie koridorist on Volgogradist, siis otsustasid kõik koos ühe korraliku tähistamise teha.

Nii möödus laupäev suhteliselt vaikselt, peale lõunat seadsin sammud korra poodi, et endale uued teksad soetada. Riided on siin ja isegi Viinis kohati palju odavamad kui Eestis ja nii ma oma teksad leidsingi.

Pühapäeval saabus mu toanaaber oma tüdrukuga. Toanaabril oli üks eksam ees ning tema neiu tegeles järgnevatel päevadel keemia erialale sisseastumiskatsetega. Ja nii otsustasin ma toa neile jätta ning ise kolisin seljakoti ja voodiriietega Manueli ja Joao vabasse voodisse. Muidu ei olnudki väga viga, aga oma tuba on ikka etem kui oodata teiste järgi ja loota, et keegi uksest sisse laseb.

Pühapäeva õhtul tegin väikese sõidu, et viia Margot bussile. Margot oli Prahas sügissemestril õppimas  kehakultuuri ning kevadel tegeles ta siin praktikana rühmvõimlejate treenimisega.

Kuulu järgi jõudiski ta esmaspäeva hilisõhtuks Tartusse.

Nojah ja toredal kombel õnnestus mul esmaspäeva öö mööda saata hoopis Viktori vabas voodis, sest saabusime portugali sellidega öösel linnast erineval ajal. Muidu polnud ka sellel ööl väga viga, lihtsalt Viktori telefon otsustas alates kaheksast hommikul iga poole tunni tagant teada anda, et ta saab kohe kohe tühjaks. Kahjuks jätkus tal jaksu kuni keskpäevani.

Teisipäeval oli küllaltki rahulik päev, õhtul oli taas üks tavapäraseks saanud ära saatmine. Seekord olid minejateks Mirjam ja Anni, kes õpivad Tartus geograafiat.

Peale õhtul koju jõudmist otsustasime Manueli ja Joao’ga seada sammud kõrvalühikasse ühe kolmanda portugali selli juurde. Olime seal mõne tunni, siis tekkis kellelgi väga hea mõte linna suunduda, kuid viimasega me õnneks kaasa ei läinud, sest teisipäeva ööl on Praha suhteliselt vaikne. Nii saabusime peale kaht koju ning kuna kumbki mu toanaaber ei olnud päeval eriti söönud, tuli neil geniaalne mõte just nüüd kokkama hakata.

Kokkuvõttes kukkus toit päris hästi välja, mis sest et Manuel pani riisi sisse pool kilo soola ning riis ise ei tahtnud pannile kohe kuidagi ära mahtuda. Ma arvan, et hommikul sai keegi õnnelik pliidi ümbert korraliku eine.

Kolmapäeval käisin kaks korda saatkonnas- esimest korda läksin oma asenduspabereid kätte saama ning teine kord läksin taas oma asenduspabereid kätte saama, aga see kord võtsin passi ka kaasa.

Hiljem käisime Joao ja Andrega linnas pargi ja avatud pubi ristsugutist meenutavas kohas jalkat vaatamas. Peale seda suundusime ühte kohta pitsat sööma ning seal nägime Manueli. Sealt edasi läksime viimasega Jala korterisse, et seal teine matš ära vaadata. Saime sellega poole peale, kui enamusel seltskonnast tuli hea mõte minna reakoja platsile, et seal mängu lõpp ära näha. Mina seadsin aga sammud kodu poole, sest mu toanaaber oli hommikul lahkunud ning mõte omast voodist tundus päris ahvatlev.