Monday, 13 February 2012

Tšehhi kalapüügi eripärad


Pühapäeval käisin väikesel Erasmuslaste reisil Karlšteinis. Reis algas väga veidralt- kogu pundile anti rongis “kala püüdmiseks ” kätte poolik pudel viina, mille põhjas oli hunnik kummikomme mis tuli sealt “kalastades” kätte saada. Ühelt poolt oli veider alustada päeva viinaga, teisalt kaotas see hetkega igasugu piirid inimeste vahel ja juttu jätkus kuni sihtpunkti jõudmiseni. 

Reisi siht asus Prahast 40 minutise rongisõidu kaugusel ning põhiliseks vaatamisväärsuseks oli mäe otsas olev kindlus. Käisime ka samas külas asuvas vahakujude muuseumis, kus oli väidetavalt 50 kuulsamat tegelast Tšehhi ajaloost. Nad nägid vahast kujul päris õõvastavad välja nii et tegin näitusesaali külmadest ruumidest ruttu minekut sooja ahju ette ooteruumis. Olime kõik juba muuseumist väljas ning valmis rongile liikuma, kui avastasime, et kaks inimest on kadunud. Organisaator jooksis tagasi ning sai muuseumi kuraatori kätte ning kurtis muret, et vahakujude maja on kaks meie tegelast ära virutanud. Õnneks saime nad ilusasti tagasi. Kuraatori sõnul meil vedas, sest ta plaanis majja taas tagasi tulla järgmisel reedel ning väidetavalt ei ole seal sees ei telefonilevi ega ka võimalust välja pääseda. Päris vahva oleks erasmuslaste vanematele koju teatada, et vabandust aga üks vahakujude muuseum sõi teie võsukese ära.

Tagasi ühikasse jõudsin alles õhtul kümnest. Ja mind ootas ees mu toakaaslane! Ma olin kuulnud, et ta on olemas ja et tal on pikad juuksed, aga eelnevatel päevadel ta end ilmutanud ei olnud.
Igatahes tuli välja, et tegelane õpib esimesel kursusel infotehnoloogiat, sõidab tasuta rongiga, sest ta isa on raudteelane ning pursib püüdlikult inglise keelt. Samuti lubas ta kohal olla ainult esmaspäevast neljapäevani ning seejärel koju minna. Väga tore, nädalalõpul peaks tuba seega minu päralt olema!

Sain kätte ka oma tunniplaani mille järgi olen koolis enamus päevadel paar loengut, neljapäev on täitsa vaba ning teisipäeva võiks kalendrist pühkida, sest siis on kool kaheksast kaheksani.

No comments:

Post a Comment