Reede hommikul pidin kooli minema 8.00 ja tudengina ei ole see just kuigi mugav, juba harjunud lõunani magama ja lebotama. Aga õppejõud oli juba tuttav ja päris vahva ning enne lõunat olin juba koolist vaba. Käisime Helenaga mulle pangakontot avamas ja nüüd on mul see olemas. Kui teaks kui palju SEB mult üle kandmise eest koorib, oleksin eriti õnnelik.
Aga reede õhtu saabus mühinaga ja otsustasime oma korruse rahvaga suurele peole minna. Minek leidis aset alles laupäeval 1.30, tagasi tulek koos meid kostitava tšehhi keelse möginaga ühe alati pahura ühikanaabri poolt saabus 7.30. Terve laupäev kulus ärkamisele ja taas magamisele ja nii kuni õhtuni. Panin endale tee vee keema, heitsin korraks selili ja järgmine hetk oli vesi juba jahtunud ja tund taas möödas. See Hispaania stiilis pidutsemine on ikka raske võinoh järgmise päeva raiskamine.
Laupäeva õhtuks sain elu sisse ja plaanisin minna tuttavate tšehhidega välja, see jäi aga ära, siis plaanisin minna kõrvale ühikasse peole, see jäi ka ära. See-eest leidsin end kolmandast ühikast Martti toast koos pundi eestlastega rääkimas, dippi ja porksi söömas ning plaaniga jõuda teise ühikasse peole. Kokkuvõttes sain koju täpselt samast kohast kus pidu algas pool kuus hommikul. Eesti pidu on ikka eesti pidu, alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama, siis ei saa koju, siis saab kellegli jook otsa, siis tuleb seda tooma minna ja lõpuks lahkub rahvas alles järgmisel lõunal. Ahjaa, uue asjana viskavad eesti tüdrukud pidudel nüüd hundirattaid.
Ausalt!
Pühapäev oli hea päev, sest ma ei kulutanud esimest korda päeva jooksul sentigi, sest ma sain lõpuks interneti ja ma tundsin head meelt, et ma eelneval õhtul koridorinaabritega peole ei läinud, sest enamus ärkas alles õhtul kuuest.
Ahjaa, meie ühikat pidavat netiavarustes kutsutama “nightmere” ehk siis õudukas.
No comments:
Post a Comment