grill ja kleepsud

Reedene päev algas päris toredasti, sest kool oli otsustanud toimetada esmaspäevase tunniplaani järgi ja nii jätsin loomulikult kell neli algavasse loengusse minemata. Selle asemel käisime hommikul kambaga poes, mille järel pakkisin ühikas oma seljakoti kokku ja siirdusin linna, et minna Helena kaasa Vojta auto peale ning sõita tema maakoju. Helena oli seda nädalalõppu plaaninud pea kuu ja nüüd oli see siis lõpuks käes. Peale tundi ja veerandit olime läbinud meeletud 50 kilomeetrit kurvilistel mägiteedel ning jõudsime kohale. Ja see koht oli väga äge- maja on sada aastat vana, meetriste kiviseintega ning asub künka peal nii et terve küla  paistab sinna orust ära. Üldse on Tšehhi maastik väga künklik ja seda võib võrrelda Võrumaa ja muude meie lõunaosadega.

Igatahes pakkisime end majas lahti ja hakkasime õhtuks ettevalmistusi tegema. Tulemas oli ju pea   15 inimest ning grillfestiks tuli grill ja lamamistoolid kuurist välja kaevata. Pimenemise ajaks oli meid sinna saabunud neli autot ja mina olin ainuke, kes ei rääkinud tšehhi keelt. Omamoodi huvitav kogemus oli terve see nädalalõpp, sest peale Helena ja Vojta oli seal ainult üks tegelane- Ondra kes vabalt inglise keeles suhtles. Nii sain palju pealt kuulata tšehhikeelset juttu ja vahepeal noogutada ja öelda ”...ofcourse I was thinking exactly the same thing”.  Samas oli õhtu väga soe ja mõnus, õigemini oli terve nädalalõpp väga soe- nii 28 kraadi, mille tulemusel ma laupäeval rannas parajalt ära küpsesin.

Ehk et siis laupäeval võtsime ette kerge neljatunnise jalutuskäigu läbi looduse, et minna ühe paisjärve äärde peesitama ja suplema. Vesi oli küll kõigest 12 kraadi, aga sees käisime seal kõik ning päike võttis terve päeva korralikult. Nii me siis pärastlõunal pooluimastena tagasi koju siirdusime, et ülejäänud päev varjus grillides veeta.

Kui tavaliselt on pühapäev see päev, kus sa maalt linna ära tuled ja otseselt midagi asjalikku korda ei saada, siis meil läks teisiti. Nimelt oli Vojta meile organiseerinud päris vahva matkaraja küngaste vahel. Samuti oli ta seal nelja kohta ära peitnud kleepsud. Kleepsudega on selline naljaks lugu, et neid saab ühest poeketist iga ostu puhul ning veel naljakam on see, et Helena on nende järgi sõna otses mõttes hull. Samas pidigi nende kleepsude kogumine ja spetisaalsesse albumisse kleepimine olema 20 aastaste neiude seas väga popp. Nii saime korduvalt küll eelnevatel päevadel grillides kui ka metsas matkates vaadata rõõmust kilkavat ja tšehhi keeles säutsuvat Helenat, kui ta taas uue paki kellegilt või kusagilt kätte sai.

Peale matka jõudsime pärastlõunaks koju tagasi. Kuna eelmine päev tegi Vojta meile korraliku pitsa, siis nüüd oli minu kord süüa teha ja üllatus-üllatus toiduks oli jahukaste ja kartul. Naljakas oli aga see, et Vojta ja ka Ondra on taimetoitlased. Veel naljakam oli see, et selleks söögikorraks jätsid nad oma põhimõtted kõrvale ja ühinesid meiega.

Ondra oli üldse üks väga omapärane tegelane. Ta saabus Prahasse alles kolm nädalat tagasi, ta õpib sotsioloogiat ning eelneva poolaasta veetis ta Vietnamis vahetusõpilasena. Ka on ta Vietnamist, sealsest kultuurist ja eriti ühest neiust nii lummatud, et läheb sinna paari kuu pärast taas tagasi, et keel selgeks õppida ja aasta jooksul oma lõputöö valmis kirjutada.

See nädalalõpp oli hea ja mõnus, sest see oli esimene kord sellel aastal, kus sain istuda õhtupimeduses lõkke ääres ning olla eemal linnast ja lihtsalt puhata.

Sellised näevad välja Vojta aed ja koolitöödeks insipiratsiooni otsiv Helena...

...ning esimene jäine ujumine