Nett on meil siin kaduv nähtus

Teisipäev algas ja lõppes koolis. Õhtul saabusin kaheksa paiku ühikasse kindla plaaniga minna magama, et järgmine päev koolis värske olla ja pärast sulkat mängida. Kõik läks aga hoopis teisiti, sest ühel hetkel leidsin end ööbussi ootamas, et minna humanitaarülikooli erasmuslaste peole. Iseenesest oli täitsa vahva pidu, kuid olin siiski küllaltki väsinud ja otsustasin kolme paiku sealt tulema tulla. Enne seda tegin klubis väikese tiiru, vaatasin korraks ühte neidu ja siis kukkus mul lõug vastu maad.

See oli vist kõige suurem ja samas veidram kokkusattumus mu elus. Tuli välja, et neiu nimi on Fatma, et me täitsa teame üksteist suvisest noortevahetusest ning, et tegelikult elab ta Istanbulis, kuid on hetkel Prahat külastamas. Nojah, maailm on väike. Vestlesime põgusalt ja peale seda asutasin end kodu poole minema.

Järgmine hetk olin juba koolis ja astusin selle päeva ainsasse loengusse. Teadsin, et pean ette kandma ühe presentatsiooni, kuid ma ei teadnud seda, et sellele järgneb ka ainet lõpetav test! Ja nii ma selle testi läbi sadasingi- kui ikka terve semestri jooksul kolme loengut koos tänasega külastada, siis jääb nii loomulikust, kui ka omandatud intelligentsist testi jaoks tugevasti puudu. Õnneks sooritasin sama testi  nädal hiljem ja sain oma esimesed ainepunktid matriklisse!

Kolmapäeval ma suurt huvitavat enam edasi ei teinudki, käisin sulgpallis ja lõpetasin päeva ühikas. Neljapäeval hakkasin õppima ja lõpetasin selle kusagil reede lõuna paiku.

Ahjaa, reedel oli mul ka üks kontrolltöö koolis. Naljakas oli see, et reede varahommikul ajas mind üles peolt saabunud Manuel, kes ei mahtunud oma tuppa enam ära ja soovis mu toanaabri voodit rentida. Veel naljakam oli see, et peale meeletut kolme tundi und, mis ma sel ööl sain, läksin ma reede hommikul kooli ja kirjutasin kaks testi, ühe oma nimega ja teise Manueli nimega, sest viimane sai lõpuks magama siis, kui mina end kooli poole asutasin minema. Kokkuvõttes oli  aga kõik täitsa tore, sest sain testis lausa kursuse esimese ja ka teise tulemuse ning viimase eest jäi Manuel mulle mõtteliselt võlglaseks, mille ta lunastas paari korraliku lõunasöögi ja pudeliga.

Reede õhtu kujunes aga päris meeleolukaks- siin on kätte jõudnud korralik kevad-suvi juba ja seetõttu on jõelaevad talvekorteritest välja aetud ning nende peal peetakse erinevaid üritusi. Mina sattusin karja portugaallastega ühele paadile pidutsema, kusjuures tore oli see, et vahelduseks algas üritus juba õhtupoolikult seitsmest ning pääsesin sisse piletita, sest olin organisaatoriga tuttav. Õhtu lõppes varahommikul kusagil Praha keskel, kust end öise transpordiga koju vedasin.

Laupäeva päeval organiseerisime rahvuste lõuna. Ja see oli väga mõnus, sest söögiks oli nii hispaania pärane kana ja kartul, portugali stiilis ahjuvõileivad, kurdide kana ja muu hea kraam ja lõpuks eesti jahukaste. Eriti meeldiv oli üritus seepärast, et peale minu osales seal veel kolm siin õppivat eestlast- Martti, Kaia ja Aleks ning tagatipuks kuulutati jahukaste ja kartul päeva parimaks roaks!

Õhtu saabudes paigutasime end eestlastega Strahovist ümber Andeli, kus elavad eesti tüdrukud. Tegime seal keskööni sooja ja peale seda siirdusime ühte vahvasse klubisse nimega Retro. Koht on omapärane, selle poolest, et ta on alati täis, sinna saab tasuta sisse ning kõik peod, mis oleme seal pidanud on head! Huvitav oli ka see, et tookord oli meid Retros 7-8 eestlast ja pool mu ühika korrust veel lisaks.

Vägeva laupäeva päeva ja öö tõttu sain jalad alla alles pühapäeva lõunaks. Sealt edasi, tegelesin aga taas õppimisega ning sain oma asjadega ühele poole alles kolmapäeva pärastlõunaks. Vahepeal sain veel ühe aine arvestatud ja nüüd on sellevõrra vähem vaja edaspidi koolis käia.

Kolmapäeva pärastlõunal läksime koos slovakist koridorinaabri ja ühe värskelt saabunud Malaisia tudengiga taas sulkat mängima. Seekordne trenn oli aga nii korralik, et jalad valutasid veel neljapäeva õhtulgi.

Kolmapäeval koju jõudes oli Strahovi keskele kerkinud lava ja väga kõva muusika. Õhtul seda lähemalt vaatama minnes tuli välja, et tegemist on iga semester peetava Strahovi festivaliga, kus tudengibändid saavad end välja elada. Nähtavasti teevad nad täitsa head muusikat,  kuna ma aga tšehhi keelt ei räägi ja metalli ei kuula, ei osanud ma seda müra väga hinnata. Selle asemel vedasime end hoopis ühikasse jalgpalli vaata. Mitte et ma jalkast väga huvitatud oleks , kuid päris naljaks on vaadata , kuidas hispaania ja portugali omad matšeidele kaasa elavad. Kui mina ei tee mängu jooksul kordagi kõvemat häält, siis nemad seevastu hoiavad vahelduva eduga peast kinni, karjuvad iga väiksemagi kukkumise peale ja kui nende võistkond värava teeb või saab võib neid näha toa uksest välja jooksmas, karjumas , midagi väga kiiresti seletamas ja siis eufooriliselt või täiesti löödult oma kohale naasmas.

Nojah, selline see viimane nädal oli. Neljapäev möödus suure üllatusena taas õppides ning selle kõige peale tegime õhtul väljas grilli. Neljapäeval oli siin +25 ja sama lubab terveks nädalavahetuseks.

Ja kuna internet Strahovis on kaduv nähtus, siis saan ma selle postituse alles täna üles panna.

Nädalalõpu kokkuvõte tšehhidega maal käimisest ja matkamisest ilmub järgmises numbris.